Eilne oli meie jaoks palav ja väga väsitav päev. Hommikul pidime taaskord kohe peale hommikusööki rõivisse panema ja bussi minema. Bussiga sõitsime umbes 5 minutit kõrvalkülla. Kui bussiga kohale jõudsime, jäime edasisi korraldusi ootama, aga mida ei tulnud – korraldused. Ootasime seal bussis, mis oli kuum ja lämbe, ligi tund. Selleks hetkeks oli kõigil mossis nägu ees ja halb tuju. Kaasa ei aidanud ka see, et rongkäik, milleks valmistusime, oli mööda kuuma asfaltit ning kõndisime ilma publikuta ja sellest tulenevalt oli motivatsioon nullis.
Kirikus, kuhu me rongkäiguga jõudsime toimus poola keelne jumalateenistus. Kirik oli meie kirikutest väga erinev, seal oli marmorpõrand, pehmendusega istmed, palju väikseid Jeesusest maale kõrvuti ja päris madalad laed. Jumlateenistuse lõpu poole jagati kõigile soovijatele papi tekstuuriga ümmargusi söödavaid kleepse, mis pandi keele peale. Meie seast ainuke julge oli Anni, kes proovis seda ja ütles, et see oli nagu maitsetu paber. Huvitav oli ka see, et iga jutu järele, mida räägiti järgnes laul, kus pidi püsti tõusma. Kindlasti oli see teistsugune jumalateenistus kõikidest teistest meie kogemustest.
Kirikust lahkudes läksime sinna lähedale lõunat sööma, mille eelroaks oli punane riisisupp ja pearoaks ahjukartul pikkpoisiga. Söögi kõrvale pakuti magusat morssi, tundus greibi, aga kindlalt ei oska öelda. Kuna lõunasöögi kohas ootasime ligi 40 minutit suppi, siis toodi meile vahepeal arbuusi. Seda saame nüüd küll öelda, peale arbuuside, maasikate, mustikate, vaarikate, kiivide ja viinamarjade söömist, et kõik puuviljad on maitsvamad ja magusamad kui Eestis.
Peale lõunat suundusime bussi ja meil algas kahekümne minutiline vaba aeg. Vaba aeg tekkis sellepärast, et teised rühmad tegid samal ajal proovi ja meie ootasime oma proovi korda. Kui olime prooviks valmis, saime aru, et poolakad, kes on laval proovi teinud umbes 30 minutit, ei kavatse lahkuda ja, et me ei teegi proovi. Terve aeg, kui meie bussis passisime, tegi Poola tantsurühm laval proovi. Ülejäänud tund aega, mis oli lõppkontserdini jäänud, veetsime palavas bussis, sest meie jaoks oli palav buss jahedam, kui ükskõik kus mujal. Selleks hetkeks, kui hakkasime lõppgala alguseks valmistuma, olime rahvarõivis olnud juba 6 h. Õues oli kontserdi alguses umbes 35 kraadi ning lämbe 😵💫.
Esinemine oli meie reisi kõige rohkem õnnestunud ja võib-olla isegi et kõige ilusamate joonistega esinemine. Samuti oli lava peal suured puhurid, mis olid “the perfect touch”.
Peale meie viimast tantsu hakkas Loreenil, Annil, Meribelil ja Juulil järk-järgult paha. Nii tore oli näha, kuidas kõik kõigist hoolisid, mõned tegid lehvikutega tuult, mõned aitasid lahti riietuda, mõni tegi märgi lappe, mida pea peale panna. Mõni tõi külmi pudeleid ja kohale toodi suured puhurid. Õnneks oli kiirabiauto seal läheduses ja kiirabi töötajad olid väga toredad!
Õnneks kõik jäid terveks ning keegi ei minestanud. Kingituseks saime korraldajate poolt kaks nukku, tüdruk ja poiss ning mõlemal on rahvarõivad seljas. Nad näevad nii hirmsad välja, et isegi Karel ei soovi neid endale koju. Lisaks anti meile veel palju pastakaid, märkmikud ja raamatuid.
Kui kõik etteasted läbi said, läksime sinna samma õhtust sööma, kus me lõunat sõime. Õhtuks oli väga maitsev riisiroog. Söögilauas saime puhata, energiat koguda ja üksteisega muljeid jagada. Enne sööma minekut ostis Johann võrkpalli, millega oli väga tore hiljem koos mängida. Koos palli mängimine ja naermine pani meid mõistma, kui lähedased ja olulised me üksteisele oleme❤️
Peale palliga mängimist suundusime tagasi ööbimispaika, kus läksid pallimängud edasi. Vahepeal jäi pall puu otsa kinni ja lendas ka nõgestesse, aga õnneks tänu tiimitööle saime palli tagasi. Olime sunnitud lõpetama paljude putukate tõttu ning Karel kutsus meid poiste ostetud kartuleid sööma, mis nad Eloga ära praadisid. Need olid imelised!
Kuna meil jäi tuppa poolik arbuus alles, mis me eelmine päev olime ostnud, otsustasid Anni ja Oskar sellest arbuusimahla teha, mis oli väga naljakas ettevõtmine. Arbuusimahl, mida tehti puidust kaikaga, maitses väga magusalt ja natuke juustuselt…
Kui tüdrukud käisid pesus, vedasi poisid Juuli voodi koridori. Meie, tüdrukud tegime neile sama tagasi, vedades hoopis nelja poisi voodid koridori ja panime need üksteise otsa. Vooditega jändamise käigus tuli Erkil tema haige varba küüs otsast ära ning pidime taas esmaabi osutama. Kui olime üksteise heatahtliku kiusamise lõpetanud, proovisime poistele tüdrukute rahvarõivaid ja tüdrukutele poiste omi. Vot see oli midagi väga naljakat! Tüdrukud nõustusid omavahel, et poistel on mugavamad rahvarõivad kui tüdrukutel ja poisid jooksid samal ajal tüdrukute rõivastega mööda koridore ringi.
Eilne päev oli üks pikk, palav ja seiklusterohke päev. Kuigi soojust oli raske taluda, jäid päevast meelde enamjaolt toredad inimesed, esinemised, maitsvad toidud ja tegevused!
Lisa kommentaar