Magusast unest ärkamine ei ole kunagi olnud kurvem kui täna hommikul. Eile sai öö otsa terrassil tarka ja tähtsat juttu aetud, kuni terrassile ilmusid hirmunud õpetajad, kes kartsid, et meile kutsutakse politsei (iga festival on kellelegi meie hotellis politsei kutsutud lärmamise tõttu). Pärast ärkamist tuli ette võtta kiire söömine, pesemine ja rõivastumine, sest tark, aga samas väga ohtlik oli magada seni, kuni bussini oli jäänud 20 minutit.
Esimene vasikas (esinemine) läheb ikka aia taha.
Bussiga viidi meid esimesele esinemisplatsile, kus sai taas hotelli ees tantsida. Seekord oli meil suur luksus vaadata tšehhide esinemist, mida proovisid pidevalt heidutada autorongid, millel oli ilmtingimata vaja sõita otse läbi tšehhide esinemise. Asja tegi veel paremaks see, et tegemist oli eelmise sajandi sportautodega, mis plõrisesid ja suitsutasid kogu asja korralikult täis. (Nüüd ma mõistan, miks automaks on vajalik.)
Kui jõudis kätte meie kord mõni palake esitada, ei loobunud uhked autod siiski oma vajadusest meiega ühel laval särada. Lisaks sellele olid eelmisel õhtul Helle esinemiskingad ametist loobunud ning talla alt purunenud. Õnneks laenas Katu talle uued kingad, kuid ka need suutis Helle kasutuskõlbmatuks tantsida. Õnneks oli ülejäänud esinemine üsna humoorikas ja publik elas kaasa. Nagu ikka, oli mustlane-kiitsakas absoluutne hitt ning poiste suureks kurvastuseks ja ülejäänute naerukrampide õnneks jäi jommimine mõneks järgmiseks korraks.
Pärast esinemist anti meile vaba aega, mida sai kasutada toidukultuuriga tutvumiseks. (Me võtsime siiski ette rännaku lähimasse McDonald’sisse.) Kui suur tutvumine sai tehtud ehk paar uudisjooki joodud, tuli jälle esinema minna.
Veel enne esinemist istusime Hetuga kolmekesi pingil ning rääkisime oma hirmudest. Iiobi üks suurimaid hirme on ämblikud. Helle ütles, et tema pole neid kunagi väga jälestanud, AGA kui ta õhtul ÜKSINDA tema ja Iiobi toas KAHTE suurt ÄMBLIKKU nägi, läks tal päris kõhedaks.
Jätkame esinemiste lainel
Seekord toimus esinemine turu keskel klaasist obeliski ees. Esinemise mõte oli õpetada kohalikele meie tantse. Kohalikud lihtsurelikud polnud aga eriti õpihimulised ega soovinud pärast eestlaste suure tantsukunsti nägemist meiega enam tantsida. Helle jõudis vähemalt kuuelt inimeselt küsida ja viimanegi tuli temaga suurest haletsusest tantsima.
Õnneks saabusid kolmanda tantsu õpetamise ajal meie päästeinglid ehk järgmised esinejad, kes olid meie tantsude õppimisest palju rohkem huvitatud. Seda ilmselt seetõttu, et nad ei näinud eestlaste vägevat oiget ja vasembat.
Kasutasime meile antud pausi targalt. Enamiku jalad viisid nad jälle Mäki poole, sest nende suur külalislahkus ei saanud jääda märkamata. (Me saime täpselt selle, mille eest maksime.) Ette rutates võib öelda, et Mäkis käidi selle tõttu, et meile taheti õhtusöögiks võileibu anda.
Inimesed jäid toiduga väga rahule, sest saadud toit ehk burgerid olid head ja jook janu kustutav. (Ma ei ole toiduteadlane, aga minu ekspertiisi kohaselt on burgerid ja võileivad täiesti erinevad asjad, sest mõlemad on lihtsalt saiast, mille vahel on juust, tomat, salat, veidi liha ja kaste.)
Kohalik delikatess
Puhuti suurt ja tähtsat juttu, mille keskmes olid Stefani esivanemate talukoha nimi ja Rootsi kunn. Pärast suurt tagasirännakut algas väga glamuurne ja pidulik galakontsert.
Galakontserdi alguses sai iga rühm esitleda oma kõige ilusamaid tantsijaid. Seekord valiti kõige ilusamateks ehk liputajateks Markos, Markus, Frida, Katriin ja Mariete. (Laske oma kujutlusel lennata, et välja mõelda, kuidas liputamine toimus.) (Ülejäänud tantsijad olid väga solvunud, et neid ei valitud)
Meie esinemine oli teises pooles ning oli mõõdukalt tempokas ja samas tempokalt mõõdukas. Ehk täpselt paras kogus tempot, aga mitte liiga palju, sest meil on siiski väärikus.
Meie giid ütles pärast, et ta nautis väga meie rahulikku ja samas mitte liiga rahulikku kava, sest kõik nende endi tantsud sisaldavad mingit sorti laulu ja üsna kiireid rütme. (Meie giid tantsis ka, ta oli sitasitikas 😮 (Gala esimeses pooles tantsisid kohalikud rühmad ja meie giidi rühma tantsu olid põimitud kärbeste ja sitasitikate tegelaskujud – toim.)
Meid tuli vaatama ka Eesti suursaadik Jana Vanaveski. Tegime temaga enne esinemist pilti :).
Pärast galat tuli jääda suurele peole, kus oli põrandal rohkem istujaid kui seisjaid. (Tõesti vägev aftekas oli.) Suureks kergenduseks teisaldati meid sealt üsna kiirelt ära. (Pärast seda, kui meie trupijuht jõudis kaks või kolm tantsu ühe tšehhi poisiga tantsida.)
Edasi tekkis kaks gruppi, kelle saatused olid drastiliselt erinevad. Lihtsustatult oli üks grupp, kus olid kõik inimesed peale Iiobi ja Stefani, kes otsustasid ette võtta rännaku öises linnas.
Rännak, mis pidi võtma 22 minutit, võttis rändurite suureks üllatuseks hoopis 50 minutit. Rännakul oli ainult kaks peatust, sest kolleegid nõudsid midagi joodavat. Nagu ikka, oli teekond sihtpunktist olulisem.
Ülejäänud seltskond korraldas meie bussijuhile tasuta laula-kaasa-kontserdi, kuid ta ei olnud sellest väga vaimustatud ning otsustas vaikides keskenduda bussiga sõitmisele.
Kokkuvõttes oli väga tihe ja tempokas päev!
Teie lemmik kaksikute paar, Helle ja Iiob!
Lisa kommentaar