Laupäev algas õpitoaga, kuhu usinamad Hollandi tantsulõvid olid teiste rahvaste tantsudega tutvumiseks üle riigi kokku sõitnud. Pärast boliivlasi oligi meie kord ning saime pihta hakata. Teravam silm märkas kohe rahva jalas nii mõndagi paari tantsutosse, millest võis järeldada, et ei olnud tuldud nalja tegema. Õpitoast kujunes üks festivali tipphetki. Õppijad olid vägagi oskuslikud ja huvitatud ning põrand oli üleüldist tantsuelevust täis.
Päev keris aina palavamaks, kuid otsustasime jääda edasi hollandi tantsude õpituppa. Kahjuks ei olnud tegu mitte pärimustantsu, vaid õpetaja enda uusloominguga. Sellegi poolest vehkisime niimoodi tantsu, et juba enne esinemist olid tukad niisutatud ning Leesikate särki imbunud vana higi hõng aktiveeritud.
Seejärel oli aeg paraadiks, mis sarnanes laulupeo rongkäiguga sedavõrd, et peamiseks eesmärgiks oli lisaks rahva hullutamisele ka eelnevast ja järgnevast rühmast laulu või pilliga üle karjuda. Meie ees oli Gruusia ning taga Lõuna-Aafrika Vabariik. Võite pakkuda, kui edukad me olime.
Edasi oli aeg päeva esimeseks esinemiseks, mis oli igati õnnestunud. Tantsisime kava, mis tõmbas ka pelgalt festivalile sõpradega õlut lürpima tulnud publiku käima, isegi, kui meile oli eelnenud kõiksuguseid jõu- ja ilunumbreid sooritav Gruusia.
Siinkohal olekski paslik rääkida grusiinidest (hellitavalt grussid), kellega me nädal aega bussi jagasime. Tavaliselt läks asi nii, et pidime ootama kuni viimased grussid oma susse otsisid, et viimaks siis festivalialale või koju tagasi sõita. Veel leidsid aset sellised toredad juhtumised nagu bussi avariiaknast välja suitsetamine või nende suure juhi venekeelsed kommentaarid selle kohta, mis on tants ja mis mitte. Eriti erutavaks olid meie jaoks nende latekssäärega sussid, mis saapaid üritasid imiteerida.
Kui hommikune esinemine pidi kestma 20 minutit, siis õhtune 15. Meie kava oli aga niivõrd vinge ning festival hakkas juba vaikselt läbi saama, seega otsustasime grussiliku suhtumisega ajast üle minna ning rahva reaktsiooni kuuldes oli see igati seda väärt.
Esinemise ajal olid taevasse kogunemas tormipilved ning ei kulunud palju aega enne kui saime nautida vaatemängu, mida pakkus meile äikesetorm. Ametliku festivalipäeva võttis kokku ühistantsimine, kus kõigile soovijatele õpetati enda rahvatantse. Eriti läksid meile peale iirlased, kelle kepsakad tantsusammud väga palju lusti pakkusid.
Seiklused ei olnud veel aga kaugeltki läbi. Kui tavaliselt pidime ootama grusse, siis seekord oli puudu buss, ning äikesetormil ei paistnud lõppu. Mingi hetk lähenesid meile kaks grussi, kes küsisid, et ega me juhuslikult bussi ei oota. Seejärel lisasid nad täpsustavalt et tegu on valge bussiga, millel on oranž triip, et äkki olevat me näinud. Neil oli null aimu, et olid meiega terve festivali bussi jaganud. Natuke selgust tõi olukorda Nora küsimus “How many beers?”, millele poisid vastasid “20 cups.”
Bussipeatuseks oli meil üks pisike hiina restoran, mille katusealusest ei olnud vihma vastu eriti abi. Algul ei tahtnud restorani omanikud meid väga vihmavarju lasta, kuid paar sõna Paulilt ning nad sulasid. Nii me siis olime kell kaks öösel tilkuvate grussidega üheskoos. Muidugi itsitasime me hüsteeriliselt olukorra absurdsuse üle, samal ajal kui üks grussidest laua taha istus ning koomilise täpsusega söögiriistu korrastama hakkas ning äärmiselt tõsiselt menüüsse süvenes. Kähmlus ning paar naerupisarat hiljem jõudis lõpuks buss ja grussi bossi karjumise ergutavate helide saatel saime viimaks koju mindud.
Freedom and justice!!
Epp
Lisa kommentaar