Konstantinoopol ja kodutee

Mõned läksid magama päeval, vaprad ja julged aga jäid üles, et kohaneda vaikselt Eesti ajavööndiga. Natuke enne äratust, mis oli kell 4.15, tehti viimased pakkimised. Buss startis kell 5 hommikul. Bussis ei toimunud midagi märkimisväärset kõigi suure väsimuse tõttu. Pea et kogu grupp magas. Lennujaama jõudes ilmnes üsnagi kiiresti, et Oskari telefon on kadunud. Sel hetkel oli veel lootus, et telefon on kas alla pandud kohvris või kadunud kuskile käsipagasi põhja. Hiljem aga siiski ilmnes, et see jäi bussi maha ja saadetakse meile Eestisse järele. 

Pagasi äraandmine möödus väiksemate takerdustega (pulgakotti ei tahetud lennukisse võtta ja olid ka mõned ümberpakkimised), aga neist kõigist saime ühiselt üle. Pärast seda sai Nini ja Sabrinaga hüvasti jäetud ja viimased pildid ka nendega tehtud. Seejärel liikusime juba passi- ja käsipagasikontrolli, mis möödus lihtsalt. Lennujaamas sai kulutatud viimased Taiwani dollarid kohalike snäkkide ja toidu peale. Lennukisõit oli rahulik. Vaadati filme, aga peamiselt siiski magati, sest eelnev õhtu oli pika peale jäänud ja too hommik väga varajase äratusega olnud. Lend kestis 10 tundi ja me jõudsime veidi varem Istanbuli. 

Istanbulis oli meil plaan minna ühistranspordiga Sultanahmetisse, kus meie hotell asus. Tuli välja, et me jäime just sellest maha. Meile astus ligi üks türklane, kes tahtis meid väga aidata. Ta tundus väga kahtlane. Ta küsis kui palju meid on ja kuhu me sõidame. Alghinnaks pakkus türgi mees 10 USA dollarit inimese kohta mis oleks olnud kokku $270. Siis läksime minema ja mõtlesime mida teha. Türgi härra tuli järele ja nüüd pakkus hinnaks 8 dollarit inimese kohta. Tegime väikse raha arvutamise ning tuli välja, et türklase variant oli ainult üks dollar kallim kui ühistransport, nii et võtsime türklase teenuse. Sõitsime nelja väikese autobussiga hotelli.

Hotellis pakkisime asjad lahti ja suundusime hotelli restorani sööma. Pakuti lihapalle, kana, pastat ja ravioolisid. Õhtusöök oli väga hea, ning peale seda pidime end täiskasvanutele registreerima, et välja linna minna. Meie kolmene grupp (Stefan, Pärtel ja Rasmus) läks Hagia Sophia juurde, edasi Sirkecisse ja siis tagasi hotelli. Käisime väga heas Türgi magustoidu poes, Hafiz Mustafas. Rasmus ostis 5 baklavad ja maksis selle eest 11 eurot. Ta ütles, et see oli parim baklava, mis ta oli oma elus maitsnud ja sellega me ka nõustume. Peale seda väljaskäiku suundusime tagasi hotelli, kus me kõik magasime suu ammuli 8-9 tundi. 

Järgmisel hommikul sõime hotellis hommikust. Pakuti jogurtit, türgi teed ja omlette. Seejärel läksime kõik koos Hagia Sophiat vaatama ja selle kõrval olevat Sinist Mošeed vaatasime ka seest, kus kästi end kinni katta erinevate kohapeal pakutavate rätikutega ja ka jalanõud jalast ära võtta. Lassele jättis mošee väga sügava mulje ja ta soovib tagasi minna. Pärast mošee vaatamist oli vaba aeg, mille ajal käisid enamus linna peal söömas. Meie (Pärtel, Stefan, Rasmus, Grete ja Dagmar) käisime söömas türgi kohas, mis toidu poolest polnud eriti märkimisväärne, aga toidukorra lõpus pakuti tasuta teed ja baklavad. 

Hotelli juurde jõudes pakkisime end samade taksode peale, millega ka hotelli eelneval päeval sõitsime. Taksosõit oli Stefani grupi jaoks värvikas. Me jõudsime lennujaama nimelt pool tundi hiljem kui teised. Lasse ja mina arvame, et ta algul läks valesse lennujaama enne kui üle küsisime, mis lennujaama ta ikka läheb, sest me olime teisele Istanbuli lennujaamale väga lähedal. Teised arvavad vastupidist. 

Jõudsime lennujaama, läbisime turva- ja passikontrolli ilusti. Kui väravasse jõudsime, käis juba pealeminek. Täitsime veepudelid ja läksime lennukisse. Lennuk oli 13-aastane. Õhkutõus oli… põnev. Lennuk ragises ja tegi imelikke hääli.. see tundus kahtlane. Jõudsime ilusti õhku ja lend oli õnneks tore ja lühike, nii et see väga hull ikka ei olnud. Lennujaamas saime aega surnuks lüüa tund aega ja siis saime asjad bussi pakitud, mis läks väga napilt kõikide kohvrite ja käsipagasiga. Nüüd oleme jõudnud jutuga sellesse hetke, kus me seda lugu kirjutame teel koju. 

Siinkohal sooviksime tänada oma saatjaid Ninit ja Sabrinat, keda me juba väga igatseme (ja me loodame, et nad tulevad varsti Eestisse), täname kaasatulnud vanemaid Piiat, Priitu ja Kaiet ja üle kõige Krissut ja Hetut.

Stefan ja Pärtel