Üle pika aja sai hommikut hiljem alustada, tuul oli jahe, päike mõnusalt sume ja lehmade armsad “AMMUU!”-d taustaks. Värske ja vabana, kuid kergelt kurva meelega oleme jälle valmis tegudeks.
Ees on veel viimane esinemine. Sinna sõidame koos perepojaga taluauto kastis.
Marineeritud riided – mille lõhn veel konteineris üleval on – selga tõmmatud, lähme vaatame, mis näoga grusiinid meile lavalt vastu vaatavad. Eilsete tegude jäljed on lava taha maha jäetud ja see, mis publikust paistab on tipp-topp, hingestatud esinemisega manatakse esile ka mõned pisard – vau-efekt on suur. Sama saab öelda ka Jaapani kohta, kuigi nende eilsete tegude kohta ülevaade puudub.
Mängime laval läbi nööbipudenemise saaga ühes vaatuses.
Lehvitame lippe, seisame ilusa näoga freedom-and-justice saatel ja lehvitame Warffrumile hüvasti.
Öisest kojujõudmisest alles jäänud juustutaldriku viskame pessu. Duši alla jäävad meist vedelema kellegi trussikud, kuna kolme peale ei suutnud selgeks teha, kelle omad olid. Õrna nukrusega hinges, ulatame oma emmele karbi Maiuspala ja Vana Tallinna.
Tuleb välja, et erinevalt meist meeldib meie ema õepoeg Tomile Vana Tallinn väga.
Toimub üritus koos meie peredega. Ajame juttu, proovime erinevaid kohalikke hõrgutisi ja mängime lastega beer pongi. Varem ei ole lastega beer pongi mänginud, aga oli võrdlemisi huvitav. (lapsed jõid vett! – toim.)
Riskides jälle lennukile hiljaks jäämisega, käib Vega avastamas soid, rabasid ja kohalikku silda.
Rohulibled soojaks mängitud, hakkab peale veel viimane tantsulka, kus tantsime peale veel viimase higikirme, teeme kiirelt viimase beer pongi ja istume viimasele bussile.
Bussis panen silmad kinni, kuulen läbi une veel, kuidas bussi jäetud koka voolab kellegi varvastele. Päriselt üles ärkan alles Tallinna lennujaamas. Sõidan koju ning pärast 24 (36? aga kes see ikka loeb) tundi saab lõpuks oma voodis reisile joone alla tõmmata.
Ühelt poolt on hea tagasi olla, samas on ka kuradima kahju et see pull nii kiirelt läbi sai.
Tore oli.
Päikest
Kaur ja Paul
Lisa kommentaar