Suplus ja trall😝

Meie eilne päev oli hoopis teistsugune eelnevatest päevadest. Hommikul saime kauem magada, kuid see-eest oli tõusta raske. Hommikusöök oli meil tavaline, nagu alati, võileib ja jogurt. Pidime alles 10 välja sõitma, kuna meil oli hommikusöögi söömise ja bussi väljumise vahel nii palju aega, saime enamuse kohvrist ära pakitud.

Bussi minnes jagati kõigile külma vett ja ees ootas pikk bussisõit teise linna. Bussisõit kestis umbes tund aega ning selle jooksul paljud tukastasid. Kuna bussis oli palav ja ruumi ei olnud, muutusid kõik uimaseks ja raske oli olla. See, et enamus magasid tekitas ikkagi ka palju nalja, sest teistest magavaid pilte teha on ju alati naljakas 🙂

Buss viis meid linna nimega Solina, kus esmalt ronisime mäest ja trepidest üles. Kui olime treppidest üles roninud, viidi meid kondli peale.

Ületasime kondliga suure tammi ja saime näha imeilusaid mägede vaateid. Sellel hetkel tundus, et see Poola ei olegi nii halb ja mõtetu, kui vahepeal sai mõeldud. Kondli B punkt oli suures vaatetornis. Peale “maandumist” pidime ronima 10. korrusele. Sellise kuumusega, nagu seda oli eile (eile oli meie reisi kõige kuumem päev) ei olnud see sugugi meeldiv. Natukene aitas kaasa see, et trepikoda oli jahe. Kui olime treppidest ronimise lõpetanud, jõudsime vaatetorni vaatlus alale, kust oli näha neid samu ilusaid vaateid. Seal oli lauspäike ja väga, väga, väga palav. Eelnevalt oli trepikojas reklaamitud klaasist põrandat, kuid reaalsus oli see, et selleks et sinna pooleteise meetrisele klaasist pinnale saada, pidi maksma.
Sellise kuumuse eest põgenesid paljud ning lõpuks kogu rühm, korrus allapoole kohvikusse. Kohvikust ostsime jäätiseid, mis olid väga maitsvad ja kindlasti oli see üks meeldejäävamaid toidukordi meie reisi jooksul. Peale sellist kuumust ja ronimist oli see jäätis nii vajalik ja mõnus. Samuti külastasime ka vetsu, kus oli suur maast-laeni peegel, kust sai ennast imetleda😗. See reis pani meid kindlasti väärtustama peegleid, sest mitte kusagil meie ööbimiskohas ei olnud peegleid (v.a. esimese korruse vets, kus käisime harva, sest magasime 3-ndal.)

Peale vaatetornis käimist anti meile 2h vaba aega. Meile soovitati suveniire osta, kuid keegi eriti seda ei teinud, sest seal olid ainult koledad. Need suveniirid pakkusid masendust, sest soovijaid oli palju. Ühel hetkel ütlesid Karel ja Elo, et nad on suunumas üle tammi asuva ranna poole ja, et kes soovib nendega minna on väga oodatud. Nii me läksime peaaegu kogu rühmaga matkale, eeldades, et lõpus saab ujuda. Keegi meist kindlalt ei teadnud tegelikult kas tohib ja kas saame ujuda, me lihtsalt usaldasime Kareli sisetunnet.

Tamm oli pikk ja asfalt oli kuum, metallpiirded, mis tammi ümbritsesid, olid põletavad, vahepeal oli tunne, et see ei lõppegi ära. Kui tammi ületasime, hakkasime Erki juhtimisel kuhugi kõndima. Erki ega keegi ei teadnud kuhu minna tuleb ja telefone ei tahtnud me kasutada, sest need olid ülekuumenemas ja tulikuumad, nii, et usaldasime ta vaistu ja jalutasime edasi. Kogu teekond oli umbes 20-25 minutit.

Kui lõpuks ujumisriietes inimesi nägime, teadsime, et oleme lähedal õigele kohale ja peagi nägime ka piiratud vee-ala, kus tohtis ujuda. Kuna kabiine, kus riideid vahetada polnud, pidime olema loovad ja läksime maa peale pandud paatide vahele riideid vahetama, mis toimis tegelikult väga hästi. Kui riided olid vahetatud ja olime ennast päiksekreemiga sisse määrinud, jooksime vette. Vesi oli mõnusalt jahutav. Tegelikult oli see päris soe, aga kuna väljas oli umbes 35 kraadi, tundus vesi meile jahe. See oli ideaalne. Täpselt see, mida vajasime ja pikk teekond oli seda väärt. Kuid, kuna oleme ikkagi eestlased, eirasime meile ettenähtud piire ja ujumise nende kõrval vees. Ühel hetkel nägime meile paati lähenemas ja meile tuldi ütlema, et peame ujuma korralikult piirides. Nii me siis läksime nende piiride vahele ujuma. Ujudes saime palju nalja ja lollitasime kõvasti👅. Need, kes ujuma ei tulnud jäid teisele poole tammi sööma ja poodides käima.

Kui olime ujumast tagasi jõudnud, istusime bussi ja sõitsime lõunat sööma. Tuletan meelde, et hommikusöök oli 8.30 ja lõuna pidi kell 16 olema. Bussi peale saime kell 15 ja sööma sõitsime umbes tund. Ja jälle tukastati bussis, sest suur palavus, täis kõht (osadel) ja matk väsitas korralikult. Vahepeal olid korraldajad rääkinud, et peale õhtusööki on pidu, meie eeldasime sellest, et umbes 7-8-9 siis. Aga me taaskordselt õppisime seda, et poolakate puhul ei tohi kunagi midagi eeldada.

Kui istusime siis lõpuks oma ÕHTUSÖÖGI lauda, olid laua peal väikesed võileivad ja pitsasaiad. Suure nälja pärast sõime neid saiu, kuid see oli vale otsus. Peale saiade söömist toodi lauda suured kandikud vorste. Jah, lihtsalt pikki ja peenikesi õliseid vorste, kuna mitte midagi nendega koos ei toodud, sõime neid vortse. Umbes 5 minuti pärast toodi lauda kananagitsad. Jälle, lihtsalt kananagitsad ja ketšup. Siis nosisime natuke neid, kuid enam ei jaksanud. Ja peale umbes 10 minutit, toodi suured vaagnad kuhjaga kaetud friikatega. Vot neid ei jaksanud küll enam keegi, natukene pealt söödi, aga oleksime eelistanud süüa toite koos ja väikse salatiga.

Kui olime oma friikartulid kätte saanud, panid poolakad peale kõva tümmi ja hakkasid ringis tantsu tantsima. Peagi liitusid ka teiste maade rahvad. Ainult meie, eestlastena, istusime ja vaatasime imestunult pealt. Sellel hetkel saimegi aru, et see oli meie õhtusöök ja meie disko. Mõnda aega me ikka istusime ja vaatasime seal, siis hakkas käima India muusika ja olime segaduses, et kas nad panevad kõikide rahvaste muusikaid või mis toimub. Selgitasime peagi välja, et peame paluma oma muusikat, kui tahame et seda pandaks. Indialased ja poolakad lasid rahvalaule ja tanstisid nende järgi, seega ka meie ei tahtnud halvemad olla ja panime Kaera Jaani. Kui meie muusika hakkas, jooksime tantsuplatsile ja hakkasime kaerajaani tantsima💃🏻

See läks rahvale väga peale ja mõistsime, et kui tahame ka peol osaleda, peame oma muusikat panema. Järgmiseks panime Serjožat ja peale seda järgnes juba Hugo Toom. Palusime seal vaheldumisi erinevate maadega panna muusikat ja vahepeal helimees vahetus. Lõpuks see uus poiss ütles meile, et me ei saa järjest enda lugusid lasta ja, et meie soovilood peavad olema inglise keeles ning selline, mida kõik teaksid. Samal ajal käis poolakatel 6. järjestikune poola keelne räpp. See hetk me vihastasime täielikult, sest mis mõttes nemad teevad mida nad tahavad ja meie tantsime nende pilli järgi, aga me ikkagi panime 5MIINUST & Puuluubi “(nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi”. Vahepeal kustutasid nad ühe meie loo ka ära ja siis otsustasime sealt peolt lahkuda.

Kui olime ööbimiskohas hakkasime asju kokku pakkima. Vahepeal ütles Karel meile, et kl 22:22 tuleksime köögi ukste taha. KEMM, (Karel, Elo, Melissa ja Mia) nagu me viimasel päeval nende kohta ütlesime, olid terve õhtu olnud köögis ja väga salatsevad.
Kui meid lõpuks söögituppa lasti, ootas meid suur laud kaetud praekartulite, tomatite, kurkide ja virsikutega. Nad tegid meile nagu Eesti õhtu🥹. Toit oli väga maitsev ja 22.30-neks, kui meid sisse lasti, olidki meil kõhud juba tühjad.

Kui olime Kemm-ile head ööd soovinud läksime oma tubadesse. Ühel hetkel otsustasid tüdrukud, et veavad ühe vooditest poiste tuppa, et nende juures hängida. Kui voodi oli tuppa sisse lohistatud, hüppas üks poistest ühele voodit ja teine teisele poole voodit põlvedega peale nii, et voodist eriti palju alles ei jäänud. Õigemini öelduna oli meie voodi omadega pees🤫🫢. Poisid vedasid selle kuhugi pimedasse nurka ja poiste toas oli lisavoodi, mille saime asenduseks.

Viimase asjana enne magama minekut korjasime toast kokku veepudelid, et vaadata, kust veel vett juua saab, kuna kinnised pudelid olid meil otsas. Leidsime voodite alt ja igalt poolt mujalt kokku 11 pudelit vett. See oli võibolla reisi jooksul üks kurb fakt, et kasutati tohututes kogustes plastpudeleid.
Igaljuhul oli meil eile rahulikum päev, kui muidu olnud on, kuid see-eest juhtus palju.