Meie eilne pÀev oli hoopis teistsugune eelnevatest pÀevadest. Hommikul saime kauem magada, kuid see-eest oli tÔusta raske. Hommikusöök oli meil tavaline, nagu alati, vÔileib ja jogurt. Pidime alles 10 vÀlja sÔitma, kuna meil oli hommikusöögi söömise ja bussi vÀljumise vahel nii palju aega, saime enamuse kohvrist Àra pakitud.
Bussi minnes jagati kĂ”igile kĂŒlma vett ja ees ootas pikk bussisĂ”it teise linna. BussisĂ”it kestis umbes tund aega ning selle jooksul paljud tukastasid. Kuna bussis oli palav ja ruumi ei olnud, muutusid kĂ”ik uimaseks ja raske oli olla. See, et enamus magasid tekitas ikkagi ka palju nalja, sest teistest magavaid pilte teha on ju alati naljakas đ
Buss viis meid linna nimega Solina, kus esmalt ronisime mĂ€est ja trepidest ĂŒles. Kui olime treppidest ĂŒles roninud, viidi meid kondli peale.

Ăletasime kondliga suure tammi ja saime nĂ€ha imeilusaid mĂ€gede vaateid. Sellel hetkel tundus, et see Poola ei olegi nii halb ja mĂ”tetu, kui vahepeal sai mĂ”eldud. Kondli B punkt oli suures vaatetornis. Peale âmaandumistâ pidime ronima 10. korrusele. Sellise kuumusega, nagu seda oli eile (eile oli meie reisi kĂ”ige kuumem pĂ€ev) ei olnud see sugugi meeldiv. Natukene aitas kaasa see, et trepikoda oli jahe. Kui olime treppidest ronimise lĂ”petanud, jĂ”udsime vaatetorni vaatlus alale, kust oli nĂ€ha neid samu ilusaid vaateid. Seal oli lauspĂ€ike ja vĂ€ga, vĂ€ga, vĂ€ga palav. Eelnevalt oli trepikojas reklaamitud klaasist pĂ”randat, kuid reaalsus oli see, et selleks et sinna pooleteise meetrisele klaasist pinnale saada, pidi maksma.
Sellise kuumuse eest pĂ”genesid paljud ning lĂ”puks kogu rĂŒhm, korrus allapoole kohvikusse. Kohvikust ostsime jÀÀtiseid, mis olid vĂ€ga maitsvad ja kindlasti oli see ĂŒks meeldejÀÀvamaid toidukordi meie reisi jooksul. Peale sellist kuumust ja ronimist oli see jÀÀtis nii vajalik ja mĂ”nus. Samuti kĂŒlastasime ka vetsu, kus oli suur maast-laeni peegel, kust sai ennast imetledađ. See reis pani meid kindlasti vÀÀrtustama peegleid, sest mitte kusagil meie ööbimiskohas ei olnud peegleid (v.a. esimese korruse vets, kus kĂ€isime harva, sest magasime 3-ndal.)


Peale vaatetornis kĂ€imist anti meile 2h vaba aega. Meile soovitati suveniire osta, kuid keegi eriti seda ei teinud, sest seal olid ainult koledad. Need suveniirid pakkusid masendust, sest soovijaid oli palju. Ăhel hetkel ĂŒtlesid Karel ja Elo, et nad on suunumas ĂŒle tammi asuva ranna poole ja, et kes soovib nendega minna on vĂ€ga oodatud. Nii me lĂ€ksime peaaegu kogu rĂŒhmaga matkale, eeldades, et lĂ”pus saab ujuda. Keegi meist kindlalt ei teadnud tegelikult kas tohib ja kas saame ujuda, me lihtsalt usaldasime Kareli sisetunnet.
Tamm oli pikk ja asfalt oli kuum, metallpiirded, mis tammi ĂŒmbritsesid, olid pĂ”letavad, vahepeal oli tunne, et see ei lĂ”ppegi Ă€ra. Kui tammi ĂŒletasime, hakkasime Erki juhtimisel kuhugi kĂ”ndima. Erki ega keegi ei teadnud kuhu minna tuleb ja telefone ei tahtnud me kasutada, sest need olid ĂŒlekuumenemas ja tulikuumad, nii, et usaldasime ta vaistu ja jalutasime edasi. Kogu teekond oli umbes 20-25 minutit.
Kui lĂ”puks ujumisriietes inimesi nĂ€gime, teadsime, et oleme lĂ€hedal Ă”igele kohale ja peagi nĂ€gime ka piiratud vee-ala, kus tohtis ujuda. Kuna kabiine, kus riideid vahetada polnud, pidime olema loovad ja lĂ€ksime maa peale pandud paatide vahele riideid vahetama, mis toimis tegelikult vĂ€ga hĂ€sti. Kui riided olid vahetatud ja olime ennast pĂ€iksekreemiga sisse mÀÀrinud, jooksime vette. Vesi oli mĂ”nusalt jahutav. Tegelikult oli see pĂ€ris soe, aga kuna vĂ€ljas oli umbes 35 kraadi, tundus vesi meile jahe. See oli ideaalne. TĂ€pselt see, mida vajasime ja pikk teekond oli seda vÀÀrt. Kuid, kuna oleme ikkagi eestlased, eirasime meile ettenĂ€htud piire ja ujumise nende kĂ”rval vees. Ăhel hetkel nĂ€gime meile paati lĂ€henemas ja meile tuldi ĂŒtlema, et peame ujuma korralikult piirides. Nii me siis lĂ€ksime nende piiride vahele ujuma. Ujudes saime palju nalja ja lollitasime kĂ”vastiđ . Need, kes ujuma ei tulnud jĂ€id teisele poole tammi sööma ja poodides kĂ€ima.


Kui olime ujumast tagasi jÔudnud, istusime bussi ja sÔitsime lÔunat sööma. Tuletan meelde, et hommikusöök oli 8.30 ja lÔuna pidi kell 16 olema. Bussi peale saime kell 15 ja sööma sÔitsime umbes tund. Ja jÀlle tukastati bussis, sest suur palavus, tÀis kÔht (osadel) ja matk vÀsitas korralikult. Vahepeal olid korraldajad rÀÀkinud, et peale Ôhtusööki on pidu, meie eeldasime sellest, et umbes 7-8-9 siis. Aga me taaskordselt Ôppisime seda, et poolakate puhul ei tohi kunagi midagi eeldada.
Kui istusime siis lĂ”puks oma ĂHTUSĂĂGI lauda, olid laua peal vĂ€ikesed vĂ”ileivad ja pitsasaiad. Suure nĂ€lja pĂ€rast sĂ”ime neid saiu, kuid see oli vale otsus. Peale saiade söömist toodi lauda suured kandikud vorste. Jah, lihtsalt pikki ja peenikesi Ă”liseid vorste, kuna mitte midagi nendega koos ei toodud, sĂ”ime neid vortse. Umbes 5 minuti pĂ€rast toodi lauda kananagitsad. JĂ€lle, lihtsalt kananagitsad ja ketĆĄup. Siis nosisime natuke neid, kuid enam ei jaksanud. Ja peale umbes 10 minutit, toodi suured vaagnad kuhjaga kaetud friikatega. Vot neid ei jaksanud kĂŒll enam keegi, natukene pealt söödi, aga oleksime eelistanud sĂŒĂŒa toite koos ja vĂ€ikse salatiga.
Kui olime oma friikartulid kĂ€tte saanud, panid poolakad peale kĂ”va tĂŒmmi ja hakkasid ringis tantsu tantsima. Peagi liitusid ka teiste maade rahvad. Ainult meie, eestlastena, istusime ja vaatasime imestunult pealt. Sellel hetkel saimegi aru, et see oli meie Ă”htusöök ja meie disko. MĂ”nda aega me ikka istusime ja vaatasime seal, siis hakkas kĂ€ima India muusika ja olime segaduses, et kas nad panevad kĂ”ikide rahvaste muusikaid vĂ”i mis toimub. Selgitasime peagi vĂ€lja, et peame paluma oma muusikat, kui tahame et seda pandaks. Indialased ja poolakad lasid rahvalaule ja tanstisid nende jĂ€rgi, seega ka meie ei tahtnud halvemad olla ja panime Kaera Jaani. Kui meie muusika hakkas, jooksime tantsuplatsile ja hakkasime kaerajaani tantsimađđ»

See lĂ€ks rahvale vĂ€ga peale ja mĂ”istsime, et kui tahame ka peol osaleda, peame oma muusikat panema. JĂ€rgmiseks panime SerjoĆŸat ja peale seda jĂ€rgnes juba Hugo Toom. Palusime seal vaheldumisi erinevate maadega panna muusikat ja vahepeal helimees vahetus. LĂ”puks see uus poiss ĂŒtles meile, et me ei saa jĂ€rjest enda lugusid lasta ja, et meie soovilood peavad olema inglise keeles ning selline, mida kĂ”ik teaksid. Samal ajal kĂ€is poolakatel 6. jĂ€rjestikune poola keelne rĂ€pp. See hetk me vihastasime tĂ€ielikult, sest mis mĂ”ttes nemad teevad mida nad tahavad ja meie tantsime nende pilli jĂ€rgi, aga me ikkagi panime 5MIINUST & Puuluubi â(nendest) narkootikumidest ei tea me (kĂŒll) midagiâ. Vahepeal kustutasid nad ĂŒhe meie loo ka Ă€ra ja siis otsustasime sealt peolt lahkuda.
Kui olime ööbimiskohas hakkasime asju kokku pakkima. Vahepeal ĂŒtles Karel meile, et kl 22:22 tuleksime köögi ukste taha. KEMM, (Karel, Elo, Melissa ja Mia) nagu me viimasel pĂ€eval nende kohta ĂŒtlesime, olid terve Ă”htu olnud köögis ja vĂ€ga salatsevad.
Kui meid lĂ”puks söögituppa lasti, ootas meid suur laud kaetud praekartulite, tomatite, kurkide ja virsikutega. Nad tegid meile nagu Eesti Ă”htuđ„č. Toit oli vĂ€ga maitsev ja 22.30-neks, kui meid sisse lasti, olidki meil kĂ”hud juba tĂŒhjad.


Kui olime Kemm-ile head ööd soovinud lĂ€ksime oma tubadesse. Ăhel hetkel otsustasid tĂŒdrukud, et veavad ĂŒhe vooditest poiste tuppa, et nende juures hĂ€ngida. Kui voodi oli tuppa sisse lohistatud, hĂŒppas ĂŒks poistest ĂŒhele voodit ja teine teisele poole voodit pĂ”lvedega peale nii, et voodist eriti palju alles ei jÀÀnud. Ăigemini öelduna oli meie voodi omadega peesđ€«đ«ą. Poisid vedasid selle kuhugi pimedasse nurka ja poiste toas oli lisavoodi, mille saime asenduseks.

Viimase asjana enne magama minekut korjasime toast kokku veepudelid, et vaadata, kust veel vett juua saab, kuna kinnised pudelid olid meil otsas. Leidsime voodite alt ja igalt poolt mujalt kokku 11 pudelit vett. See oli vĂ”ibolla reisi jooksul ĂŒks kurb fakt, et kasutati tohututes kogustes plastpudeleid.
Igaljuhul oli meil eile rahulikum pÀev, kui muidu olnud on, kuid see-eest juhtus palju.


Lisa kommentaar