Palav ja vahune päev🫧

Täna oli väga põnev, kiire ja väsitav päev. Hommikul ärkasime vara, et sõita bussiga teise linna, kus saime natuke vaba aega ja ringi uudistada. Kasutasime seda aega kohalikes poodides käies, ringi jalutades ja mänguväljakul aja veetmiseks. Kõige rohkem tegi meie tuju rõõmsaks värsked ning odavad marjad, mida saime lähedalt asuvast külapoest. Marjad olid mahlased ja maitsesid imehästi. Selline väike vahepala andis päevaks rohkem energiat.

Päeva jooksul juhtus ka väikseid õnnetusi. Päris paljud said haiget- kes sai kriimustada, kes sai mõne sinika või muu väikse vigastuse. Õnneks ei olnud kellegil liialt suuri vigastusi ja saime üksteisele kiirelt esmaabi anda. Oli hea näha, et kõik aitasid ja hoolisid üksteisest.

Pärast vaba aega oli aeg meie päeva esimeseks esinemiseks. Seekord oli see teistsugusem riietevahetus kui tavaliselt, sest pidime rahvarõivad bussis vahetama. Kuna bussis oli palav ja kitsas, siis osad läksid bussi taha kuuse alla, kus saime õnneks kuuseokste külge riidepuid riputada. Selline riiete vahetamise kogemus oli väga teistsugune. Alguses tundus see veidi naljakas ja harjumatu, kuid lõpuks said kõik ilusti valmis ja olime esinemiseks valmis. Pidime tegelikult enne riiete vahetamist sööma, kuid nagu ikka, muutusid plaanid viimasel hetkel. Niisiis kui olime riidesse pannud, läksime sööma ja söögiks oli… supp. Õues oli sel hetkel 34 kraadi ja meil olid rahvarõivad. Õnneks pakuti kõrvale ka tatart, vedelat ühepajatoitu ja puuvilju.

Esinemise ajal oli publikut kuidagi jälle vähevõitu. Kuigi rahvast ei olnud eriti palju, üritasime tantsimise ajal endast parimat anda. Esinemine läks meil nii ja naa, kuna paljudel tulid rahvarõiva osad ära ja lava oli ka väike ja kitsas kuid suurem kui eilne. Sellest hoolimata oli meil ikkagi tore ja üritame alati enda vigadest õppida:)  Hoolimata lava suurusest ja ajagraafiku muutumisest on teiste maade tantse tore vaadata.

Peale esinemist asusime teele teise linna, bussis tegid paljud tantsijad uinaku ja vahepeal oli vahepeatus poes. Kohale jõudes ja bussist välja astudes vaatas meile otsa mahajäetud maja ja kõrged tornid mullakotte. Külaplatsile jõudmiseks pidime mööda rada läbi metsa jalutama. Üritusel saime süüa burgereid, erinevaid pirukaid ja saia. Ürituse teises pooles valmistasime munavõid ja kamajooki, et neid pärast teistele pakkuda, seda tegid kõik riigid. Kuna potti ei olnud, pidime mune keetma panni peal ja kama segasime kokku plastikust teelusikaga. Väliköök asus kõrgemal tasandil maapinnast, mis oli naljakas. Väga tore oli näha kuidas me kõik süüa teha aitasime. Kui söögid lauale panime, kartsime kuidas teised reageerivad. Õnneks meeldisid need neile väga, mitmed tulid ütlema, et kama on väga maitsev. Oli uhke tunne oma kodumaa toite teistelegi tutvustada.

Teiste maade toidud olid ka väga head ja huvitavad. Ühed huvitavamad olid slovakkide saiad koos sulatatud sinihallitusjuustuga ja indialaste vürtsiderohked tänavatoidud.

Peale toitude degusteerimist nägime kaugel mullivahtu. Jooksime sellele lähemale ja nägime massiivset maa peal olevat mullipilve. Juuli ja Triine olid esimesed julged, kes võtsid sokid jalast ja läksid jalgupidi vahu sisse. Kui kohale jõudsid Karel ja Elo, julgesid ka teised sisse minna. Me poleks eales arvanud, et sellest tuleb päeva parim osa. Me naersime, puhusime üksteisele vahtu juustesse, särkidele, näkku, kõrva, igale poole kuhu sai ja tundsime nagu oleksime lapsed🤪 Lõpuks sisenes Oskar, kes kattis ennast üleni vahuga ja seisis täpselt seal kuhu masinast tulev vaht maandus. Me kõik naersime ja veetsime toredat aega.

Kokkuvõtteks oli see päev täis naeru, häid emotsioone ja vahvaid hetki, v.a. esimene esinemine. Avastasime uut küla, sõime maitsvaid marju, saime teistele esineda ja valmistada oma riigi toite. Kuigi päev ei olnud täiuslik ja ette tuli ka väikseid takistusi, oli see ikkagi üllatavalt lõbus ja meeldejääv.