Puhata ja mängida

Tere fännbaas!

Nagu juba räägitud, jõudsime esmaspäeva õhtul Warffumisse, kus meid soojalt vastu võeti ning host-peredega tutvustati.

Võib arvata, et mõningane hirm võõras peres elamise, asjade korralduse ja loomulikult ka söögikordade olemuse ja arvu ees oli enne saabumist reaalne, kuid tegelt on kõik väga tore ja normaalne. Elamine on « kuidas kellelgi » stiilis: kes miljoni lehma, kana ja muude murusööjatega farmis, kes mitmelapselises peres, kes Doc Martenseid (jalanõubränd) koguva diiva juures jne. Warffumis endas ei ela meist keegi, kuid oleme jaotatud kõrvalküladesse. Enamus meist saab niisama külade vahel liikumiseks kasutada ka rattaid, infrastruktuur selleks on siin teadagi ülalpoole arvestust (vs Tallinn: allapoole igasugust arvestust).

Teisipäeva hommikul anti käsk chillida. Mõned meist kohtusid keskpäeval külapoes, sest pood kui atraktsioon ei kaota üheski vanuses oma väärtust. Seejärel saime mitu tundi lebotada ja ujuda kõrvalküla kanalis-jões. Vesi oli soojem, kui Läänemeri kunagi ühe suve jooksul olla saab, isegi Krissu ujus! Talupojad (ka kohalikele farmer boys ehk Mihkel-Paul-Markus ja Kaur-Marcel) tegid samal ajal meeleoluka kanuutiiru. Toimus ka pisike tuur Winsumi küla peal, kus teistel õnnestus tabada päris ehtne mölder, kes praegu küll veel sellistaatuses on, kuid agaralt veskitöid demonstreeris. Siis koju pesema, puhkama ja riietuma.

Esimene esinemine toimus samal õhtul Gröningenis asuvas rehabilitatsioonikeskuses. Publikunumbreid me ilmselgetel põhjustel ei teinud, kuid esinemine oli meeleolukas, nunnu ja rahvas oli vaimustunud. Keskmine rahvatantsija hoiab end muidugi kursis ka teiste spordialadega ning eriti soodsaks ostutus enne esinemist Portugali ja Uzbekistani jalkamatš. Keskmine rahvatantsija oskab aga ka tõdeda, et Ronaldo võiks juba pensionile minna ning Portugali 2:0 edu järel pole mõtet enam edasi vaadata.

Peab nentima, et siin olles on kuu- ja nädalapäevad suht sassis. Tunnistan, et minu jaoks oli suur avastus, et täna juba jaanipäev käes on. Rahvuslikust sümboolsusest proovisid mõned siiski jaaniussikesi leida, küla vahel koguneda või kellegi pool õlut juua.

Kolmapäeva hommikul anti taaskord käsk chillida, VÄLJA ARVATUD Hans, Epp ja Krissu, kes suundusid 9:30ks kõigi teiste rühmadega linnapea vastuvõtule. Hansu sõnul oli seal baarilett püsti, kuid tema võttis ainult latte. Kahjuks tunnistajaid pole. Meie (mina ja Sofia) domineerisime samal ajal oma hosti kööki ja tegime teist päeva järjest hommikuks praemuna, et kõht täis saada. Kusjuures senimaani oleme suhtkoht hästi süüa saanud. Söögivärki tasub mainida, sest närvid on eelmise aasta USA tripist veel hellad (sausage biscuit jne).

Kell 13 toimus maailma kiireim heliproov pealaval, kuhu saabusid otse vastuvõtult täisrahvarõivis sõdurid Epp ja Hans. Kõik on üldiselt väga tore hetkeni, kuniks õues on 34kraadi ja sa pead kõigile seletama, et kõik su seljas on villane ja oled seetõttu näost ehk keskmisest punasem. Kuid see pole meie esimene rodeo ja vinguda pole üldiselt mõtet.

Pestud-kustud-kammitud suundusime “informal parade’ile” ehk rongkäigule Warffumi sadamasse. Meie hosti sõnul on festivali näol tegemist aasta sündmusega (“the” event), seega rahvast ja melu oli palju. Pigistasime endast välja mõne edasiliikuva tantsu ja paar laulu, kuid teadupärast on lõunasõprade trummidega raske võistelda. Festivaliala ise on suhteliselt väike, kuid lavasid, baare ja hängimiskohti on mitu. Osalesime hingestatult kõigi rahvaste võistlustel – dance battle, toolimäng (mingi südikas iirlane arvas, et võib ülbitseda, aga kui ma tool käes külili maas olin, paluti tal mängust lahkuda😌) ja nelikvõistlused (potato shitting ehk kartulivedu, kinniseotud kingadega jooksmine, lehmalüps ja tule tegemine). Meid esindasid laitmatult Paul ja Kaur, pole elu sees nii kiiret lüpsi näinud. Samuti said talupojad tule esimesena püsti, seega oli võit meie. Samal ajal mängisid Marcel ja Markus hollandikeelset bingot ning suutsid mingil kombel selle võita. Tänu neile saime hiljem õlle kõrvale ka magusat nautida – grand prix osutus hiiglaslikuks tordiks. Vihtusime ka tantsupõrandal Kuusingu Tuljaku remixi saatel jalga, võideldes sooviloo eest samal ajal grusiinlastega (pidime nendega koos bussiga koju sõitma, 👎🏻). Päev oli pikk nagu ikka, suurem trall on aga veel ees.