Oli pikk (paar tundi) ja raske (natuke väsitav) hommik. Äratused kõlasid Baflos ja selle ümbruses juba kella seitsme paiku, sundides mitmeid oma silmi avama vaid pärast kibedat 5-tunnist und. Mõned julged aga jäid veel viivukeseks hetkeks unenägude maale (ning jäid hommikusöögist seetõttu ilma). Bussi tuigerdati, koperdati ja hilineti, kuid lõpuks olime kõik valmis. Milleks siis?
Warffumis ootas meid esinemine prestiižsele publikule (mitmesajale lapsele). Nõuti interaktiivsust publikuga ning seda me ka pakkusime: lapsed said loendada tantsijaid, mängida harakaid ning mõnda tantsugi õppida. Hiljem kuuldus, et lapsed olevat pausi ajal just meie õpetatud tantse tantsinud – tegemist ei olnud küll võistlusega, aga meie siiski võitsime.
Pärast seda tuli pikem paus enne järgmist esinemist ning kõigil mõlkus peas üks ainuke mõte: bassein! Lubati seda meile juba ammu ning pärast festivalidele iseloomulikku sehkendamist jõudsimegi kõik mõnusa vee äärde. Paljudele oli tohutu külgetõmbejõuga hüppeplatvorm- meile kui akadeemilisele rahvatantsurühmale tekkis soov teaduslikult uurida, kuidas kõige suurema plärtsuga vette hüpata. Kahjuks said aga katsete käigus mitmed rängalt vigastada (kerged sinikad).
Nüüd jäi vaid oodata õhtuse esinemise algus, ent ees seisis veel kange vastane: tappev kuumus. Tegemist oli punase ilmahoiatusega, olukord oli võrreldav Sahara kõrbega. Õues oli nii palav, et higi meie nahkadel hakkas juba keema (väljas oli 33°C). Vatid ja kampsunid kleepusid meie ihu külge, sulatades meid ühtseks villaseks ja rahvalikuks massiks.
Kell kümme veereski see mass lavale ning pärast edukat esinemist jõuti lavalt ka elusa ja (enam-vähem) tervena tagasi. Sama ei saanud kahjuks öelda me oma grusiinidest naabrite kohta, kellest mitu tükki kohe minestasid otse meie ukse ees. Sellest hoolimata saime õhtul koos musitseerida, lõbutseda ning ilutulestikku imetleda. Minu silmis meenutasid rakettide leekivad värvid möödunud ja loodetavasti ka tulevaste päevade kirevaid seikluseid.
Oskar
Lisa kommentaar