Laupäeva õhtu
Lepime omavahel kokku, et kohtume lennujaamas hommikul kell 6.
Pühapäev kell 6.00
Kaisa: Nagu varasele lennule omane, olen maganud vaid paar tundi, jõuan unisena lennujaama, teen pagasile kiirelt self-checkini ning näen juba tuttavaid nägusid.
6.15
Kaisa: Märkan, et Vega ei ole ikka veel tulnud. Helistan talle, kuid ta ei vasta. Ma heausklikult arvan, et küll ta kokkulepitud pildi tegemise ajaks jõuab, kuid Sofia minu kõrval ütleb juba Krissule: “Vega vist ei tule.”
6.20
Kaisa: Kõik teised on kohal, aga Vega ei vasta ikka veel kõnedele. Krissu on teinud Vega emale 2 vastamata kõnet, oleme otsinud Vega elukaaslase kontakti, aga Vegast ei ole mingit elumärki. Teeme ära oma grupipildi ja läheme turvakontrollist läbi. Samal ajal helistab Henrikule tema isa, et soovida head reisi.
6.30
Kaisa: Panen asju turvakontrolli liinile, kui keegi küsib minult, kas ma tean Vega korterinumbrit. Tean küll majanumbrit, kuid täpsemaid koordinaate mitte. Vahepeal on tekkinud plaan, et Henriku isa, kes elab Vega läheduses, läheb talle ukse taha ja äratab ta üles. Järsku ma mõtlen uurida inforegistrist – kas juhuslikult on neil mõni ettevõtte koju registreeritud ja DING-DING-DING, korterinumber käes! Henrik teeb kiire kõne isale, kes on kohe valmis Vega juurde sõitma…
6.40
Kaisa: Kui Eesti on väike, siis Tallinna Lennujaam on veel väiksem. Juhuslikult on meiega samal ajal reisile minemas Anneli Oidsalu, Liis Reier ja Heli Maasi! Rõõmustame kohtumise üle, soovime neile head puhkust ja teeme ühise pildi. Juba uurime naljaga, kas keegi neist tahaks Vega asemel Hollandisse tantsima tulla, sest Vega asukoht on endiselt teadmata.
6.49
Vega: Ma magasin sisse… Ärkame elukaaslasega uksekella peale. Elukaaslane avab ukse ja keegi küsib: “Agathe Vega Rahula siin?”. Ma olen jõudnud ärgata ja kella vaadata. Kargan voodist püsti, ütlen võõrale mehele uksel “Tere, mina” ning kui ta ütleb, et ruttu vaja Leesikatega lennule jõuda, vastan jaatavalt. Vahetan riided, elukaaslane ulatab samal ajal võõrale kohvri ja juba 6:53 oleme autoga kimamas lennujaama poole. Kuna viisakusteks aega ei jagunud ja tutvustusi me ei jaganud, siis jõuan veel unesegaselt mõelda, et milline luksus on, kui autojuht lausa korteriukse taha jõuab ning kohvri juba sealt vastu võtab. Tee peal helistab meile Henrik, alles siis saan aru, et autojuhiks on Henriku isa. Telefon ulatatakse mulle ning Krissu ja Henrik jagavad kõik instruktsioonid, et ma ikka planeeritud lennule jõuaksin.
7.15
Kaisa: Lend läheb 15 minuti pärast… Henrik ja Krissu on telefoni teel Vegaga ühenduses, mulle öeldakse, et ta on Järvevana teel. Warffumi festivalil elame peredes kahe kaupa – mina koos Vegaga. Mis siis, kui pean üksi pere juurde minema? Vega, palun jõua kohale 😭 Rühmaga teeme plaani, kuidas pardale minekuga võimalikult kaua venitada, aga boarding käib ja meile öeldakse, et kõik peale Krissu läheksid lennule. Krissu jääb väravasse Vegat ootama, kes on meie teada juba lennujaama jõudnud. Istun lennukis, minu kõrval tühi koht ja pilgud ootusärevalt lennuki vahekäigu poole pööratud.
Vega: Pressin end turvaväravate järjekorrast läbi, ilmselt sõitsin ka mõnest varbast üle, kuid õnneks on inimesed sõbralikud ja mõistavad mu muret. 7.18 olen just väravatest läbi saanud ning mulle helistab Krissu. Aeg uuteks juhisteks, milleks on joosta väravasse 9 — checked kohvrist saab sel hetkel käsipagas, šampoonidest-palsamidest ja külakostiks võetud Vana Tallinnast prügi ning Subway küpsisest unistus.
Aga 7.30-le lennule ma jõuan! Saan oma 15 sekundit kuulsust, kui lennukisse astudes sõbrad plaksutavad ning piloot ütleb “Nüüd, kus me kõik kohal oleme…”.
Tuhat tänu Henriku isale, Krissule, boardingutiimile ja piloodile:)
Lend ise oli sündmustevaene, kuid Amsterdami jõudes kükitasid kõik Emilia kohvri ümber, keegi seda lahti ei saanud… Emilia kohver oli lootusetult lukustunud, ei avanenud ühegi koodi ega nipiga. Läksime siis Emilia ja tema kinnise kohvriga ühe lennujaama töötaja juurde ning küsisime kohvri avamiseks võtit. Paari minuti pärast tuli mees tagasi, avas võluväel Emilia kohvri, kuid vabandas väga, et lukk enam ei toimi. No pole midagi – you win some, you lose some, vähemalt saime selle lahti.
Samal ajal ootas ülejäänud rühm kannatamatult pulgakotti. Mõni juba rõõmustas, et pulgaplokki ei pea tantsima, aga õnneks või kahjuks (kuidas kellelegi) peame siiski oma pulgatrikid soojas hoidma, sest pulgad saabusid.
Amsterdami ööbimine oli täiesti kesklinnas hostelis. Võtsime kolm 8-inimese tuba narivooditega. Jätsime pagasid hostelisse ja edasi lahknesime juba linna peale. Kuna meie mõlemed oleme varem Amsterdamis käinud, siis muuseumid jm vaatamisväärsused jäid seekord käimata. Sõime, käisime šoppamas, ostsime värske Stroopwaffeli ja tegime hostelis paaritunnise uinaku, kuna hommikused sündmused ja magamata ööd hakkasid mõju avaldama.
Nii palju kui teiste tegemistest kuulsime, siis mõned poisid külastasid ikka kunstimuuseumi ning suurem osa reisitrupist käis Amsterdamiga tutvumas paadituuril. Muljeid oli palju ja meiega taas kohtudes tundus, et neil oli olnud väga lõbus.
Õhtupoolikul käisime uuesti linna peal ringi. Lisaks sumedale suveõhtule toimub praegu ka jalgpalli MM, mis tähendas, et tänavatel oli palju rahvast, muusikat ja festivale. Dringitasime mõnes baaris, nautisime Amsterdami melu ning lõpuks jalutasime läbi öise sooja õhtu koju.
Hostel oli vaatega punaste laternate tänavale. Toas oli umbne ja kitsas ning sellest ei saanud me keegi aru, kuidas peaks sinna magama mahtuma 8 võõrast inimest.
Hommikut alustasime kohaliku toidupoe Albert Heijni külastusega, kus on märkimisväärne valmistoidu lett – kellele sushi, kellele salat, pirukas, smuuti. Kõik leidsid endale midagi enda maitsele hommikuseks ergutuseks. Pidasime pargipingil hommiku-pikniku ning jalutasime veel linna peal ringi. Võinoh.. ostsime veel vajalikke ja ebavajalikke asju, mis eile silma ei jäänud (mh Epp&Sofia leidsid endale Minioni pidžaamad, meie esinemiseks vajalikud patsikummid, Vega oma elu esimese postkaardi jne).
Kell 16 kohtusime festivalikorraldajatega ning praegu olemegi poolel teel Warffumi! Aknast paistab madal maa (pun intended), palju põlde ja vett. Kui kaardilt Warffumit vaadata, siis majade ja festivalil osalejate arvu kokku lüües matemaatika ei klapi. Praegu ei kujuta täpselt ette, kuidas me sinna 20-tänavalisesse linna elama mahume, aga bussi esimeses pingis jaotab Krissu meid koos festivalikorralajatega peredesse elama. Keegi täpselt ei tea, mis meid edasi ees ootab, aga kindel on soe ilm ja palju tantsu!
Vega ja Kaisa
Nüüdseks oleme festivalialaga tuvunud ja peredesse jagunenud. Oleme kahes külakeses Warffumi lähedal – Baflos (hellitavalt Buffalo) ja Eenrumis. Kaks poistegruppi ööbivad farmides – oleme juba kõvasti lehmapilte saanud. Mõned on juba ka jalgratastega sõitmas käinud. Kuuldavasti planeeritakse homseks kanuutamist ja õhtuks on meil rehabilitatsioonikeskuses paar esinemist.
Lisa kommentaar