Көрүшпөгөнүбүзгө көп болду! (Körüşpögönübüzgö köp boldu!) – proovige seda nüüd kolm korda kiiresti öelda! Kuna meil on ülinunnud kirgiisid siin festivalil, siis ütleme teile “Tore teid taas näha!” kirgiisi keeles.
Tänane päev algas jube varajase äratusega kell 7 ning me pidime kohe rahvarõivis välja jooksma bussi peale. Suur “üllatus”: sõitsime bussiga ringe linnas. Olles bussis, sõitsime me oma hotellist mööda vähemalt kolm korda. Lõpuks või õnneks jõudsime ka sihtpunkti, mis oli Hotell Thermal. Kas te teadsite, et Hotell Thermal ehitati Karlovy Vary filmifestivali jaoks ja ülaltvaatest näeb see välja nagu filmikaamera? (Käsk sisestada seda fakti blogisse tuli meile kõrgemalt, andke andeks – siin ja edaspidi märkused kursiivis Oskarilt- toim.)). Uncid, kes on külastanud Linnahalli, tundsid ennast väga väga koduselt, me reaalselt esinesime kinosaalis Tšehhi lastele. Esinemine läks aga äärmiselt edukalt PEALE neetud räditantsu: muidugi seal läks sassi kolonnide jagunemine! Vahemärkused: tšehhid võiksid meie nunnu tantsuansambli häälduse ära õppida! (leesikad, mitte liisikad). Kõigi lemmiktants Suboota jäi ära. Päris kurb. (Selles süüdistati Oskarit, aga mulle tuli käsk tähtsamatelt võimudelt 🙁 )
Peale esinemist saadeti meid pausile, kus meie rännakud viisid meid taas Jugoslaavia tänavale ja seal asuvasse toidupoodi Albertisse. Albertist ostsime me suuri tähtsaid asju ja puhusime tarka juttu. Nagu kõik head asjad, lõppes ka üks hetk paus, ning meil tuli seada sammud taas esinemisplatsi poole. Enne seda jõudis BIG STEFFU küsida tehisarult, kuidas teha napalmi. Tehisaru keeldus ning tema meelestatus jäi vankumatuks isegi, kui Stefan väitis, et see on ainus asi, mis suudab Karlovy Vary jäätisemüüja elu päästa. See näitab, et tehisaru ülestõus on lähemal, kui me arvame, sest neid ei huvita enam inimelud. Isiklikult ma ütlen alati tehisarule aitäh (te ei pea mind tänama). (Mul pole õrna aimu, millest nad räägivad. Sain pausi ajal pilli mängida.)
Hotell Thermalist seadsime sammud taas uude hotelli! (kusjuures praegu mõeldes olemegi me põhimõtteliselt ainult hotellides esinenud.) Seekordne tantsukava oli hotelliesisel platsil kallaku peal, mis tegi meie esinemisolukorra veits keerulisemaks. Leesikas ei anna aga kunagi alla ning esinemine läks väga hästi (nagu kõik meie esinemised!) Ainuke mure oli see, et alguses kukkus (pea lendas!) Hansul nööpe nii, et vähe pole, aga me elasime üle. Pillimees Mr. Brit (Johaidī!) pani meid tantsu “Kiigadi-kaagadi” väga ruttu tantsima (aitäh), aga pole hullu: mida kiirem seda põnevam! Neil oleks liiga mugav olnud muidu!
Esinemine lõppes nagu ikka: lehvitades. Meie, oma suure tarkusega, otsustasime minna koristaja konkusse käsi pesema, sest vetse nelja tärni hotellis ju pole. Peale suurt kätepesemist lasti meid koju, kus me saime isegi puhata. Lowkey, pärast pesu kodus tahtsime Ipsuga poodi minna, aga eks toodete maitsest saate homme teada, kallid lugejad! Ma jätkuvalt ei tea, millest ta räägib.
Tšehhide kiituseks tuleb tõdeda, et nad heidavad juba sängi kell üheksa: nii me vähemalt järeldame sellest, et õhtust pakutakse hiljemalt kell viis (aga eks uni ongi kõige alus). Kohe pärast õhtustamast lükati meid suurde saali, kus toimus tantsude ja laulude jagamine rahvaste vahel. Selle kõrvale täitsime me ka oma diplomaatilisi ülesandeid (Me tegime neile pakkumise, millest nad ei saanud keelduda). Peamine rääkija oli (alaealine) BIG STEFFU, kes jäi oma pakutavast joogist kreeklaste suureks meelehärmiks ilma. Diplomaatilised läbirääkimised kandsid aga vilja, uute sõprade abil sai lahendatud suur probleem (täis pudel eestlaste vägijooki Vana Tallinnat). Helleenide arust oli jook magus, aga kutsusid meid ikka tagasi, et hiljem ülejäänud probleem ära lahendada. Kõik kreeklased teavad Steffut nimepidi, Stefan ise ei tea neist mõhkugi. ma jäin piltlikust Vana-Tallinna rongist maha 🙁 Mul paluti ka välja tuua, et Kaur on fake Nirvana fänn: ta kannab nende särki, ent väidetalt ei osan’d viit nende laulu nimetada.
Suur jommimine (meil on nüüd peatükid?)
“Hakkame jommima…. perrrrsega vommima….,”
kõlas enamike leesikate suust enne peo lõppu. Perseid lõid kokku pea kõik leesikate poisid ja isegi mõned slovakid. Selleks, et aru saada, miks see sinna jõudis, tuleb anda taustainfot:
jommimine on väljasurev kunst, mida pole nähtud suurtest koroona aegadest saati. Me tublid poisid hakkasid vana hägust mälestust taastama – lootus on, et leesikad jommivad ka hiljem ning meie saame olema suured jommimise kultuuri taaselustajad. Kord jommime ka tantsupeol! Mina olen jommiusku!
Peale suure jommimise kurba, kuid juba kauaoodatud lõppu, mindi edasi bussile. Mida polnud. Osad võtsid takso ning kui bussiootajad veel surnud pole ootavad nad bussi veel tänapäevani. (me buss tuli 3 minutit hlijem). Veel julgemad jäid peole, nende saatust me juurdleme homses blogis, sest uudised levivad siin kaugel maal aeglaselt. Jõudu nii pidutsejatele kui ka lugejatele!
Stefan, Iiob, kursiivis märkused Oskarilt
Lisa kommentaar