Loomulikult paluti meil kirjutada toiduteemalist blogi, sest oleme suured bigbackid. Blogi tuli üpris pikk, kuid lubame, et see on lugemist väärt. Selles blogis jutustame veidi sellest, mida me üldse reisi ajal sõime ning räägime ka pisut pikemalt Taiwani toitudest ja oma elamustest.
Esimene õhtu — Kuna määratud õhtusöögi aeg oli möödunud, viisid meie toredad giidid meid ühiselamusse sõites McDonaldsisse. Ootasime bussis kärsitult, aga meie näod lõid sõrmenipsuga särama kui tundsime tuttavat rasva lõhna. Söök, mida nägime polnud üldsegi tuttav, kõik oli valmistatud hoolega ja ilusti pakendatud mitte nagu Eestis, kus need lihtsalt kokku litsutakse. Ka toidu kvaliteet oli parem: friikartulid polnud uppunud õlis, lihal polnud papi maitset ja “kana” sisaldas kana. Hilisõhtul laua ümber istudes oli mõnus mugida burgerit (sai valida kana-, kala-, juustuburgeri ja BigMaci vahel). Õhtu lõppes hea tuju ja täis kõhuga.
Esimene päev — Hommikusöögiks oli omlett juustu ja sibulaga, vahvlid, ning keedetud viinerid. Lõunasöök oli kana hapu kastmega, kalmaar, krevetid, valge riis ning vokitud köögiviljad. Pärastlõuna amps — melon, kollane arbuus ja hiiglaslikud viinamarjad. Õhtusöögiks pakuti paneeritud krevetipulki, kana, munanuudleid, taaskord valget riisi ja köögivilju ning seeneks maskeeritud magusat saia musta oa pastaga. Ka pirtstakamatele inimestele oli söögipoolist kuna välja oli toodud ka “Euroopa” laud, kus pakuti kananagitsaid ja friikartuleid. Iga toidukorra juures olid värsked puuviljad.
Teine päev — Hommikusöök kordus. Lõunasöök toodi imeliste töötajate abil meie festivali riietusruumi, kus me peale basseinis hullamist sõime agaralt riisi, tofut, kana, riisinuudleid, keedetud kapsast ja kõige peale asetatud muna. Lõunaampsuks toimetati meile enne esinemist kohale kott täis kohalikke snäkke (puuviljamahl, maisikõrs juustupulbriga, maitsestatud ja maitsestamata küpsised ja šokolaadi kreemiga vahvlipulgad). Ise käisime poes, kus ostsime odava hinnaga purini pudingu ja karamelli-šokolaadi jäätist, viinamarja maitselisi kummikomme, Pepero pulki, rohelist teed piimaga ja virsikuvett. Õhtusööki pakkus Tai tantsurühm. Saime mekkida pad krapaod, mis on kana basiilikuga, tom yum goongi (ehk tom yumi, suppi mereandidega) ja sago katit, mis on sago pallid kookosepiimas. Peale õhtusööki oli meil Anniga loomulikult vaja veel midagi pintslisse pista, nii et sammusime ühika ees oleva müügiautomaadi juurde. Seal degusteerisime 55 kohaliku dollari eest kolme erinevat teed. Proovitud teede hulgas oli must tee piimaga, roheline ja mulliga roheline tee (milles polnud ühtegi mulli).
Kolmas päev — Hommikusöök oli jällegi sama. Lõunasöögiks pakuti meile riisi, kana pipra kastmes, aurutatud kukleid, kalakooki, vokitud köögivilju ja Anni proovis ka molluskeid. Õhtusööki pakkus Korea tantsurühm. Saime mekkida bibimmyeoni ehk vürtsikaid nuudleid koos vetika lehega, ženšenni teed, oaželeesid ja magusaid yakgwa küpsiseid (Bellu sõi 22 tükki). Õhtusööki süües hakkasime juttu ajama sõberrühma (Tai) õpetajaga ning ta pakkus meile rühma enda kaasa toodud vürtsi. Kuna näitasime nii suurt huvi vürtsi vastu, kinkis ta selle meile. Festivali meeleolus saime endale uue sõbra, kes lubas meile tuua 7-elevenist rohelist teed piimaga. Õhtul teed sippides lõpetasime eduka päeva täis söömist.
Neljas päev — Hommikusöögiks sõime nuudleid maisiga ja miniatuurseid kananagitsaid, sest toiduvalik oli üpris nadi. Kuna läksime kohalike õpilastega tutvuma, pakkusid nad meile nuudlisuppi, millel oli kissellilaadse tekstuuriga leem. Kõrvale pakuti jäätisemaitselist ramune limonaadi. Magustoiduks sõime matchamaitselist rullbiskviiti ja hiinapärast toorjuustukooki (10/10, bussin’). Festivali poolt organiseeritud lõunaks anti meile taaskord bento box, mis sisaldas riisi, kana, tteokbokkit (vürstikaid riisikooke), valge redise viile, klaasnuudleid ja salatit. Meid sunniti alla kulistama kahtlaseid elektrolüütjooke, mis meie imelised saatjad ise meile soetasid. Pärast esinemist varustati meid taaskord elektrolüütjookidega, mis maitsesid paremini kui eelmised. Õhtusöögiks oli grillitud kana, tofu, valge riis, väikesed krevetid, krabipulgad, kahtlased molluskid, salat ja muidugi ka “Euroopa” laud.
Viies päev — Hommikusöök oli taaskord räbal, kuna valikus olid vaid praetud muna, sai ja juust. Õnneks päästsid meid värsked puuviljad. Peale ookeanis hullamist oli kõigil lõunasöögiks kõht tühi. Pakuti friteeritud kalapalle, kaheksajalga kalamarjas, kala, salatit ja muidugi ka “Euroopa” toitu. Õhtul külastasime terve rühmaga Luo Dongi Night Marketit. Esimene peatus oli 7-elevenis, kus me ostsime ühe lõhe ja kalamarja ning ühe pad krapao kolmnurkse nigiri, kummikomme ja taaskord Pepero pulki. Meie giid (Nini😚) juhatas meid teeputkasse, kus meile anti proovida kohalikku mõru teed. Lisaks saime üliodavat JA maitsvat bobat, ehk mulliteed. Bussis üllatati meid maasika ja koore rullbiskviidiga. Olles ennast lõhki söönud asusime ühikas jällegi söögilauda, kus pakkus oma rahvuslikku toitu Mongoolia. Kahjuks jõudsime õhtusöögile hiljem kui tavaliselt, seega jõudsime krabada ainult airagi, heleroosat magustoitu, mis koosnes lehma- ja märapiimast.
Kuues päev — Hommikusöök oli sama nagu alati. Lõunasöögiks anti meile juba tuttav bento box, mis sisaldas valget riisi, kahte kanatiiba, tuvastamatut liha, marineeritud muna ja salatit. Ühikasse jõudes saime kätte ka õhtuoote. Moonakotikeses olid õunamahl, magusad ja soolased küpsised ning kartulikrõpsud (valida oli kana- ja laimimaitsete vahel). Õhtu oli pidustusi väärt, sest meie rühmal oli võimalus pakkuda eesti toitu. Valmistasime massiivse kausitäie kama ja musta leiba munavõiga. Munavõi valmistamisel tekkis pisike äpardus: tuleb välja, et Taiwanis ei kasutata eriti majoneesi, seega valmistasime selle magusa salatikastmega. Viieliitrine kamakauss tühjendati sõrmenipsuga. Mõned tulid isegi kolmandat korda juurde võtma. Munavõiga leiba jäi üle, seega saime ise ka kodumaiseid delikatesse nautida. Vibe oli hea, beat oli põhjas, kõigil oli mega tuju!! 😛
Saiahullus — Esimene õhtu. Kõik on väsinud. Astume bussi ja OHOO! Igal istmel asetseb roosa pakike. Paki sees oli lõpmatul hulgal saia, ning ka hommikust süües oli rohkem saia kui ükski eestlane süüa jaksaks, nii et hakkasime uurima ja lugu on üpris huvitav…
Taiwanis on sai ja muud pagaritooted üllatavalt suur osa igapäevaelust. Sellel on mitu põhjust, mis on seotud nii ajaloo, kultuuri kui ka tänapäevase elutempoga. Jaapani koloniaalperioodil (1895–1945) tutvustati Taiwanile lääne stiilis pagaritooteid, mis olid pehmed, kergelt magusad ja sageli erinevate (enamasti taro ja punase oa) täidistega. See maitse ja tekstuur said kiiresti populaarseks ning harjumus süüa saia jäi püsima ka pärast koloniaalaja lõppu. Tänapäeval on pagaripoed Taiwanis igal sammul. Neis müüakse tohutul hulgal erinevaid tooteid: alates magusatest kuklitest punase oa pasta või tarotäidisega kuni soolaste saiakesteni juustu, peekoni või mereandidega. Sai on muutunud ka populaarseks hommikusöögivalikuks. Kuna paljudel pole aega kodus süüa valmistada, on lihtne haarata pagaripoest midagi, mis sobib nii rongis kui ka kontoris või koolis söömiseks. Lisaks on pehme ja kergelt magus sai sobiv igas vanuses inimestele, mistõttu on see mugav ja turvaline valik.
Veidi jookidest — Siiamaani oleme me proovinud väga palju erinevaid jooke. Sellises kuumas ilmas on vaja palju juua, et sa oleks hüdreeritud ja ei kukuks kokku ning see oli perfektne võimalus proovida igasuguseid jooke. Meie lauad ja kotid oli pidevalt erinevaid pudeleid täis. Kohalikes poodides ja müügiautomaatides müüdi alati miljon erinevat sorti jääteed ning ka igasuguseid teisi huvitavaid jooke, muidugi me pidime ka mõnda proovima.
Vabaõhumuuseumilaadses linnakus, mida me kolmandal päeval külastasime, ostsime endale 100 Taiwani dollari (umbes 3 euro) eest matchat. See maitses lausa jumalikult ning selle hind oli veel jumalikum. Me mõtlesime, et olime leidnud tõelise pärli. Meie reaktsiooni peale rääkis meile meie giid Sabrina, et 100 dollarit on Taiwanis matcha jaoks ropult kallis hind ning tavaliselt müüakse seda poole odavamalt — umbes 45-50 dollariga (umbes 1 euro, 50 senti). Me olime täielikus šokis, sest sama suur kogus matchat maksaks Eestis kaks või isegi kolm korda rohkem. Arvasime algul, et 100 dollarit on jumala hea hind matcha jaoks, seega kui saime teada, et seda müüakse veel odavamalt, meie šokk kahekordistus. Me mõtlesime selle peale terve päeva (ja ka praegu mõtleme veel selle peale)!
Luo Dongi Night Marketil viis meie teine giid Nini meid ühe vanema mehe putka juurde, kus ta müüs umbes viiteteist erinevat sorti teed. Meile anti proovida mõru teed, mis tõepoolest oli väga mõru. Selle polnud mingit kindlat maitset, see oli puhtalt mõru. Nini seletas, et kuigi see ei maitse hästi, on see väga hea sinu tervisele ning sellepärast inimesed seda joovadki. Ta andis meile seda proovida, ning kõik võtsid lonksu, nägu maitsest krimpsu minnes. Nini küsis algul Bellult „Bottoms up?” (eesti k — „Joome põhjani?”), kuid Bellu keeldus, seega Anni jõi selle tema eest ära. Ostsime putkast autentset Taiwani boba teed (gnarly), mis maksis ainult 35 dollarit (1 euro)! See maitses mega hästi! Kuna see tee oli piimaga, oli see õudselt magus, kuid selle magusus ei rikkunud seda ära. Tapioca pärlid selle sees ei olnud liiga nätsked ega ei jäänud hammaste külge kinni — need olid perfektsed. Mõnda pärlit pidi küll eraldama üksteise küljest, et see ilusti läbi kõrre läheks, kuid see on tapioca puhul normaalne: tapioca pärlidel on ekstreemselt kleepuv tekstuur.
Teisel päeval me ostsime ühika eest olevast müügiautomaadist kolm jooki. Meil oli münte üle jäänud ning kõik joogid nägid nii ahvatlevad välja. Me lihtsalt pidime kulutama oma viimased mündid nende peal ära. Seega ostsime sealt mulliga rohelist teed, tavalist rohelist teed ja teed piimaga. Viimased kaks olid väikeste mahlapakki meenutavates kõrtega anumates, mille kõrred olid nii lühikesed, et Annil kadus kõrs paki sisse ära, seega ta pidi joogi ümber kallama oma festivalilt antud veetopsi sisse (kõrte pikkust hakkas ta edaspidi märkama igal teisel sellisel pakil ka). Kõige rohkem olime me elevil mulliga rohelise tee kohta. Me arvasime, et seal sees on tapioca pärlid, kuid suureks õnnetuseks avastasime me pärast ostmist, et seal pole neid pärleid sees. Siis mõtlesime, et saime valesti aru ning et see tee on karboniseeritud, et see on nagu limonaad. Tuli välja, et see oli lihtsalt tavaline roheline tee, ja sõna “mulline” paki peal oli täiesti üleliigne..
Veidi magustoitudest — Magusat sai proovitud vähe, kuid sertifitseeritud õgijatena pidime veidi midagi degusteerima. Söökla magustoidulaud oli maiasmoka unistus. Iga toidukorra kõrvale pakuti piimateed tapioca pärlitega, mis on tuntud ülemaailmselt kui boba, munarullid, mis on valge sai kastetud munavalgesse ja kaetud pealt suhkru ja kaneeliga ning kolme sorti jäätist (maitsed muutusid peaaegu iga päev). Kuna sööklas rohkemat ei pakutud pidi hakkama uurima. Tuli välja, et paljud magustoidud mida näeme internetis ja soovime proovida pärinevad Taiwanist, nagu näiteks: taro pallid (taro- ja bataadijahust tehtud kergelt kleepuvad pallid), maapähklimaitseline rullitud jäätis ja murutarretis (mesona taimest tehtud must želee, millel on kergelt taimne maitse).
Lõpetuseks tahame tänada kõiki Taiwani pagareid, kes iga päev oma kätega loovad uskumatuid maitseelamusi — alates pehmetest piimasaia viiludest kuni keerukate ja maitserikaste hõrgutisteni. Samuti suur aitäh Taiwani rahvale, kes oma kultuuri ja rõõmu meiega jagas. Erilised tänuavaldused ka festivali korraldajatele, kes meid siia kutsusid ja andsid võimaluse oma silmaga näha ning maitsta seda imelist maailma. Ilma kire ja pühendumuseta ei oleks meil olnud võimalust kogeda seda soojust ja külalislahkust, mis täidab igat tänavat ja turuplatsi. Kui sina, lugeja, kunagi Taiwani satud, lase end kindlasti kohaliku toidumaailma lummusesse haarata — see on kogemus, mida sa ei unusta.
Isabel ja Anni
Lisa kommentaar