Ettevalmistus
Reisiks valmistumine algas vanematel erinevalt – Piia ja Kaie ostsid suure vastutusekoorma ärevuses apteegid pooltühjaks. Apteekritele said ette loetud kõikvõimalikud tervisehädad ja need muudkui kandsid joostes asju korvi – kõht kinni, kõht lahti, nohu, köha, kurk valus, peavalu, villid kannal, pisike haav, suurem haav, puhastamist vajav haav, putukahammustus, päikesepõletus, kurnatus…. Priidul algas valmistumine aga nimede pähe õppimisega. Olid ju noored eelnevalt koosolekul gruppidesse jagatud ja igal lapsevanemal omad hoolealused, kes selleks reisiks kindlale kaasas olevale vanemale “volitatud” sai. Priit tegi omadest koosolekul foto ja katsus pildi peal olevad näod meelde jätta. Mõni päev tuupimist (ja Emma-Anni naeru kui midagi sassi läks), kuid reisi alguseks olid nimed selged! Kaie suutis veel Taiwaniski Harri, Rasmuse ja Pärtli nimed pidevalt omavahel sassi ajada. Poisid, kui Kaiet järgmine kord näete siis proovige, kas nüüd läheb esimese korraga täppi! 😊
Sabrina ja Nini
Sabrina ja Nini olid meile appi määratud kohalikud töötajad, kes elasid koos meiega samas ühiselamus ja korraldasid kogu meiega seotud liikumised ja tegevused – lisaks aitasid leida lisatriikraudu ja –laudu, vajadusel olid tõlkideks, jagasid lastele kohaliku elu kohta huvitavaid fakte (nagu te ka blogist olete veidi lugenud) ning aitasid korrale kutsuda meie kohal korrus kõrgemal elavaid serblasi, kes öötundidel mitte teps maha rahuneda ei suutnud ja lärmi tegid (tõe huvides tuleb märkida, et korrale kutsumine väga ei aidanud). Lisaks oli tore ka niisama jagada igapäevase eluolu kohta infot – meie rääkisime särasilmselt oma saunadest ja metsamustikatest ning nemad rääkisid oma taifuunidest ja sellest, kuidas nad oma koduaias mangot, guavat ja papaiat kasvatavad.
Nagu kõik teised festivali töötajad, kandsid ka Nini ja Sabrina kollaseid festivalisärke. Ja neid kollaseid särke sebis kõikjal väga palju, nagu suur hulk tragisid minion’e.
Sabrina oli ka paari aasta eest festivalil sama tööd teinud, siis aitas ta tšehhide gruppi ja hiljem käis ta ka neil külas Tšehhimaal. Loodame, et ta saab ka Eestisse millalgi külla tulla ja meie reklaamitud saunamõnusid nautida!
PS: Eestlaste kohta arvasid nad klassikaliselt – alguses veidi külmad ja tagasihoidlikud, aga siis avanevad.
Cardinal Tien College Yilan Campus
Elasime katoliikliku meditsiinikooli ühiselamus. See oli osa suuremast kompleksist, mis suvevaheajal tühjana seisis ja asus linnast väljas riisipõldude vahel kinnisel alal. Liigse puhtuse üle seal nuriseda ei saanud, kuid samas oli meil kõik eluks vajalik kenasti alati olemas ja seega ei lasknud me sellest pisiasjast end liigselt häirida ja nautisime siiski iga hetke. Hommikusöögile suures sööklas kutsus seinal asuv krapp, mis kõigepealt krabises hetke ja seejärel teatas nasaalne hääl hiina aktsendiga inglise keeles „Good morning! Breakfast is served from 7.30am to 9.30am. Please move to restaurant to enjoy the breakfast“. Meenutas vägagi Orwelli „1984“.
Ühika lähedal tänava ääres oli maa sees betoonist katusealune jalabassein kus kell 15:00 lasti sisse põlvini vesi. Tundus, et see oli sinna üles seatud, et inimesed saaks seal jalgu leotades oma ülekuumenenud kehi jahutada või siis lihtsalt jalgadele tervistavat vanni võtta. Kes teab paremini, see parandagu! Kliente kohal igatahes jagus.
Dollarijaht
Lastevanemate esimene töö Taiwanis oli raha vahetamine. Lastelt said kokku kogutud eurod ja koos meie giidi Sabrinaga sõitsid Piia ja Priit tundmatut marki uhke elektritaksoga lähimasse pangakontorisse, ca 30-min kaugusele Yilani linna. Kui järjekorraautomaat meie korda kuulutanud oli, selgus, et valuutavahetuseks on vaja passi ja kaasas olnud ID-kaart välismaalase tuvastamiseks teps mitte ei sobi. Karmi olekuga teller ei andnud isegi võimalust läbirääkimisteks vaid tegi sirgjooneliselt selgeks, et reeglid on täitmiseks. Õnneks oli Sabrina lahkelt nõus aitama ja tehing sai vormistatud tema nimele. Poolel teel tagasi ühikasse taipas Priit, et kaukas olevat tohutut dollaripakki ei ole võimalik laste vahel sobivalt laiali jagada, sest väikeseid kupüüre nappis. Kiire peatus külapoes ning selle kassa sai sajadollarilistest rahatähtedest (väikseim paberraha selles saareriigis) tühjaks tehtud. Lisaks aitas veel sõbralik taksojuht oma kassast raha väiksemaks vahetada.
Üks-kaks-kolm…..kakskümmend seitse!
Juba enne reisi sai iga reisigrupi liige endale järjekorranumbri ja edaspidi algas pea iga bussile minek või muu kontroll hõikega: “Loeme üle! Carola!”, kes seejärel alustas kohaloleku kontrolli hüüdes „üks“, mispeale igaüks järjekorras oma numbri kõva häälega teatas. Kui mõni number vahele jäi, siis oli selge, et keegi on uitama läinud või siis tihti ka lihtsalt mõtetega hoopis mujal kui käesolevas hetkes. Väga tõhus meetod, sest ringisiblivat karja üle lugeda on keeruline, eriti kui see kari on veel suure rahvasumma sees.
Piiritu õnn kõigile ostjatele
Pea igal päeval panime üles leti kaasavõetud Eesti käsitööga – alates võinugadest ja leivalaudadest kuni helmeste, käsitöönukkude ja laste enda punutud lõngadest võtmehoidjatega. Legendid, mida müügi suurendamiseks sai kaelakeede ja käsitöölindude-jäneste-kasside-notsude kohta räägitud läksid päev päevalt järjest julgemateks ja metsikumateks. Kokkuvõtvalt, iga meie letist ostetud asi tõi ostjale kaasa piiritut õnne igas eluvaldkonnas.
Ühel päeval kui keegi parasjagu midagi osta ei soovinud, püüdis Priit mängida potentsiaalse ostja hingekeeltel. Telefoni abil sai kiirelt mandariini keelde tõlgitud lause: „Osta siit oma emale üks kaelakee“. Kuigi lause sai välja öeldud ilmselt väga puiselt, mõjus see letti uudistanud noormehele siiski piisavalt ja kaelakee sai emale ostetud. Tõsi, hiljem oli seda kaelakeed näha noormehe enda kaelas, ilmselt meeldis see ka talle endale.
Ühel teisel päeval uudistas meie kaupa suur kollasärkide seltskond, kellele püüdsime seletada, mida „Leesikad“ tähendab. Google Translate abil sai see hiina keelde tõlgitud aga kui Priit selle püüdlikult välja hääldas ja ka kirjapilti näitas, hakkasid kõik elavalt žestikuleerides ja itsitades „no-no-no“ hüüdma. Tuli välja, et Google oli „leesikad“ tõlkinud kui „lesed“. Nalja nabani! Natuke pusimist ja siis leidsime õige vaste, millega ka kohalikud rahule jäid. Vähemalt loodame, et õige….
Iga päev oli pesupäev
Ühiselamus oli pesuruumid suurte pesumasinate ja -kuivatitega. Esimese käivitamiseks oli vaja münt sisestada, aga selle sai kohe aparaadist jälle järgmiseks korraks välja koukida, seega ei maksnud see meile midagi. Masinad olid lihtsad ja täiesti kontrollimatud, ei mingeid programme või temperatuurivalikuid. Vajutad aga nupule ja läks! Ja nii iga päev. Pesutsükkel kestis pool tundi ja see oli pikkuse osas ideaalne, sest tunde pikkade tsüklite puhul oleks pesupesemine kestnud terve öö. Esimesel õhtul lasime linased särgid ka kuivatitest läbi kuid laekunud teadete järgi mõned poisid neisse enam hästi ei mahtunud (vabandust, Tuuli!). Noormeeste äkilise kasvu välistasime ning sestsaadik linased särgid kuivatisse enam ei läinud, vaid jäid triikimistoas riidepuudel rippudes kuivama. Kaie ja Piia triikraua alt käis neid särke läbi kümneid, et mitte öelda sadu. Paari päevaga sai pesu pesemise ja triikimise protsess ja pesu liikumisahel niivõrd lihvitud, et mõne moodsa tehase tootmisliini insenerid oleksid meie üle uhked. Et kogu au mitte endale võtta, siis oli ka palju tublisid noori Leesikaid, kes ise oma särgid triikisid! Imeline!
Maavärina ootuses
Tosina aasta tagusest Leesikate reisikirjeldusest olime lugenud, kuidas reisiseltskond ühiselamusse taifuunivangi jäi. Ainulaadse mälestuse saamiseks lootsime salamisi mittedestruktiivset, kuid siiski tuntavat maavärinat kogeda – Taiwanis väriseb maa ju väga tihti, kuigi enamik neist siiski nii väikesed, et inimene seda ei taju. Piia oli selleks tarbeks endale kohaliku äpi alla laadinud ja selle teadete põhjal kaks veidi suuremat maavärinat 500km raadiuses ka oli, mida kirjade järgi täitsa oleks võinud meie asumise piirkonnas tunda, kuid siiski läks see meist mööda. Esimese ajal kogunesid lapsed parasjagu oma “kuumavarjendi ees” esinema minekuks ja keskendumine oli mujal, ning teise võimaliku tajumise osas olime bussis teel Taipeisse, kus ka ilma maavärinata olime liikumises ja pisikeses kõikumises.
Õhutemperatuur 36°C, tajutav kui 44°C
Nagu te juba varasematest sissekannetest lugenud olete, oli temperatuur pidevalt väga kõrge, seda ka õhtul kui päike juba loojunud. Aga raskeks tegi selle meile väga kõrge õhuniiskus. Müts maha noorte ees, kes selles kuumuses oma paksude villaste rahvariietega jaksasid laval kaunilt naeratades tantsida. Milline tahtejõud ja tugevus! Tõsi, vähemalt poiste särgid olid lavalt tulles täiesti läbimärjad ja neist oli praktiliselt võimalik vett välja väänata. Sama lugu tüdrukute pärgade ja seelikuvärvlitega.
Mida päev edasi, seda soojemaks tundus minevat. Ilmselt oli asi selles, et esimestel päevadel oli ilm pigem pilves, hiljem säras aga päike kuumalt ja armutut. UV kiirgus oli mõnel päeval lausa 11. Lõpuks olid meile antud ruumid justkui kuumavarjendid, kuhu päikese ja kuuma eest varju poeti.
Nii mõnelgi oli reisi lõpuks korralik nohu, köha ja kipitav kurk. Eks ikka seepärast, et end märja nahaga jahutati konditsioneerist puhutud “jääkülma” ehk 24-26 kraadise õhu käes.
Kapsas, kama ja muu
Reisi lõpus oli kuulda mitmeid unistavaid ohkeid, et kui vaid saaks musta leiba, soolakurki, koduseid pannkooke, kartulisalatit, hakklihakastet, värsket keedukartulit või, soola ja tilliga või lihtsalt värsket kurki. Ja kui ühel lõunasöögil läks jutt täiskasvanute lauas kartulisalatile, siis muidu tuimad eestlased elavnesid silmnähtavalt – koos arutleti, kas kartulisalatisse käib õun, porgand, mõlemad või ei kumbki. Sabrinale sai räägitud, et kapsas on Eesti ja Taiwani toidulaual mõlemal olemas ja näiteks üks toit mida me kapsast teeme on hapukapsasupp. Sabrina, kes on Euroopas reisinud ja verivorstigi proovinud, oskas selle peale ainult segaduses ilmel küsida “MIKS?”. “Miks mitte?”, küsib kogu Eesti vastu.
Teine toiduga äramärkimist vääriv fakt on, et Taiwanis värsket köögivilja ei sööda. Ikka keedetud-aurutatud-praetud-küpsetatud. Välismaalastele oli salatit, värsket kurki ja tomatit ikka lauale pandud, kuid üldiselt on toored köögiviljad vaid loomadele.
Ühiselamu kööki kiigates olime samas rahul, et kogu toit sealt kuumtöödeldult tuli ;).
PS: Laste sissekannetest saite lugeda, et kama oli eriti kohalike hulgas kõva hitt. Järgi jäänud 1,5 pakki kamajahu sai kingitud ühiselamu kokale, kes oli silmnähtavalt tänulik ja lubas seda kohe järgmisel hommikul pakkuda.
Juhtub kõigil
Hommikuti veeparki sõitmiseks kogunedes palus Kristiina kohaloleku kontrolli järel üle veenduda, kas kõigil on kaelapaelad, rahvariided, kingad ja muu vajalik kaasas. Siiski suutsid mõned sellest kontrollist läbi lipsata ja alles festivalialal enne lavale minekut riietudes selgus, et oluline detail on puudu või enne lennule minekut tuli välja, et telefon ununes bussi.
Aga juhtus ka täiskasvanutel! Tagasiteel Riias läbi passikontrolli pagasilindi juurde jõudes avastas Kristiina, et tema käsipagasi kohver oli jäänud teisele poole passikontrolli. Ja tagasi teisele poole enam muidugi ei lastud. Vormis riigiametnik ei olnud ka väga abivalmis, viitas vaid „lost&found“ letile, kus siiski üks sõbralikum lätlasest töötaja asus teemaga tegelema. Jätsime Kristiina pagasilindi juurde oma käsipagasit ootama ja suundusime tolliväravast läbi, kui järsku avastas Priit, et oli teinud sama vea – tema käsipagasi kohver oli jäänud pagasilindi juurde. Ka tollitöötajad ei olnud nõus laskma tuldud teed pidi tagasi vaid viitasid seinal olevale telefonile. Selle abil sai ühendust juba tuttava kadunud pagasit otsiva abivalmis lätlasega, kes lasi Priidu läbi tagaukse oma kohvri juurde. Ilmselt sai lätlaste arusaam pikaldatest eestlastest vaid kinnitust!
Noored Leesikad
Reisil käinud noored on nagu hea assortiikarp: eriilmelised ja eripalgelised, kunstnikuhingedest kuni teadlasetüüpideni. Oli neid, kel pea pidevalt laiali ja asjad ununenud ja ka neid kes väga struktureeritult suutsid lisaks enda asjadele ka sõbra asjadel silma peal hoida. Oli vaiksemaid vaatlejaid, aga ka energilisi ideede generaatoreid – igaüks lisas gruppi oma maitset ja rütmi, mis tegi kogu pundi äärmiselt vahvaks!
Imetlemist väärt oli noorte suhtlemisoskus, –valmidus ning küpsus teiste kultuuridega suhtlemisel.
Üks on selge – selle seltskonna ühtekuuluvustunne muutus oluliselt tugevamaks ja saadi uusi sõpru, nii omade hulgast kui ka üle mere. Reis ei toonud kaasa mitte ainut kogemusi ja lennutunde, vaid väärtuslikke sõprussuhteid.
Suur tänu Krissule ja Hetule tehtud töö eest (pillimäng ja laste tants tõid Taiwanis nii paarilgi korral meil härdusest pisara silma!), reisi korraldamise eest ja lastele unustamatute mälestuste loomise eest!
Suur tänu lastele vapruse ja vahvuse eest ja kõigile teistele lastevanematele antud usalduse ja hea koduse kasvatuse eest!
Priit, Piia ja Kaie
Suur tänu kõigile reisisellidele, kes oma muljeid pikkade festivalipäevade kõrvalt kirja panid, et kodustel süda rahul ja tulevikus hea meenutada oleks!
Aitäh Eesti Folkloorinõukogule, et saame nii eksootilistes paikades nii oma kultuuri tutvustada, aga ka võõraga tutvuda!
Blogis kohtume uuesti juba vähem kui nädala pärast, pange vaim valmis!
Hedvig
Lisa kommentaar