Täna hommikul ärkasime teate peale, et Liis ei maganud enam nii head und, sest teda ründasid sipelgad; saime kõik väärtusliku õppetunni lahtisesse kotti jäetud snitšlitükkide kaitsmise kohta.
Hommikusööki saime seekord oma ühikas nautida ning võrreldes eilsega oli pakkumine täitsa klassikaline: muna, sai, vorst ja tee. Pärast sööki tegime õues proovi, täna oli kahekümneminutiline lauludega kava. Peale proovi oli meil viimane hetk, et asjad valmis panna, et sõita lähedasele maale: Ungari!
Alustasime sõitu kella kümne paiku. Sõit läbi Slovakkia oli nagu ameerika mäed, tee oli aina üles-alla. Jõudsime tunni aja pärast Ungari lähedale, kus parkisime ilusti ja läksime välja – tuli aga välja, et olime hoopis vales kohas! Pärast kiiret pildistamist läksime uuesti bussi ja sõitsime õigesse kohta kohaliku kultuurimaja ees. Peale natukest ootamist, küsiti, kas me tahame kõndida või sõita bussiga Ungarisse. Jäime algse plaani juurde kõndida Ungarisse; teised rühmad oleksid muidu vihma tõttu piiri ületanud bussiga, aga meie tahtmine minna jalgsi ajendas ka vähemalt mõnedki neist tulema koos meiega.
Mõne minuti pärast olimegi ületamas seda saatuslikku silda, mis viis meid Ungarisse.
Pärast mitmetunnist (15-minutilist) matka järsu mäe (väikse künka) tippu, jõudsime oma sihtkohta: Esztergomi basiilikasse. Ungari suurim kirik on ehitatud aastal 1856 ja ilmselt neo-klassikalises stiilis (me oleme tantsijad, mitte ajaloolased). Vaade oli imeline ja sisekujundus rabav, aga pärast pooleteisetunnist külastust pidime mäest alla tormama, et bussi peale jõuda. (Tormamine sisaldas vahepeatust, kus käisime Budapesti-teemalisi suveniire ostmas). Lõpuks kogunemispunkti jõudes avastasime, et oma bussi asemel tulevad meile vastu hoopis kreeklased oma sõidukiga. Leesikad küll ei poolda stereotüüpide levitamist, aga peab tunnistama, et pidime ootama kreeklaste bussi (vihma käes) ca 45 minutit.
Sõitsime Kreeklastega söögikohta, kus pakuti alguses ainult suppi ja salatit. Arvasime, et peamegi kõhu täis saama sellest, kuni kreeklased ühe pika lause lõpus “šnitsel” ütlesid. Kõik rõõmustasid ja Kreeklased tähistasid õlu ostes.
Peale söömist ja joomist sõitsime taaskord kreeklastega, seekord tagasi kultuurimajja, kus Krissu teatas, et meil on kavas väikene paus.
Saanud poolteist tundi vaba aega kasutasime kõik seda erinevalt: mõned käisid shoppamas (labubud ja lipsud), mõned plaanisid oma tulevikku ülikoolis ja mõned imetlesid kohalikku kunsti mõnes muuseumis. Ootamatu valmisolekuaja varasemaks tõmbamise kiuste olime kõik õigeks hetkeks valmis, et liituda paraadiga. Paraadi struktuur oli järgmine: ees juhtisid meeleolukad kreeklased, kes laulsid, tantsisid ja kutsusid kõiki pidutsema. Taga hoidsid rivi koos itaallased, lüües rütmi ja hoides moraali üleval. Keskel aga tammusid eestlased masendunud taktil, naeratades harva ja vahel vaid lehvitades mõnele üksikule kaamerale.
Esinesime seekord Štúrovo linna keskpargis, mitte veepargis, aga taaskord samas järjekorras nagu veepargis, et esimesena kreeklased, siis meie ja siis itaallased. Esinemine möödus edukalt, kuigi põrand jättis kokkukukkumise mulje pärast igat raskemat sammu.
Bussisõit koju oli põnev. Laulsime, laulsime ja laulsime terve bussisõit tagasi. Lauldi nii esinemislaule kui ka selliseid viise nagu “20 aastat” ja “Rohelise põõsa vilus”. Krissu kommentaar sellele oli see, et me võiks sama lustakalt ka laval laulda.
Hommikul peab tavalisest varem ärkama, nii et me jätame teid nüüd homsete kirjanike kätte.
– Oskar H, Stefan ja Hans
Lisa kommentaar