Seiklus Slovakkiasse!

Selle suve kolmas reis algab! Seekord rändame pisut lähemale, Slovakkiasse, kus toimub 59. National Festival of Folk Arts. Festival toimub 20.-24. augustil Želiezovce linnas ning meiega koos osalevad rühmad Itaaliast, Kreekast ja Ungarist. Rohkem infot leiab https://onf.sk/en/home/

Festivalile sõidab valitud koosseis gümnaasiumi- ja valiksegarühmast:

Tantsijad: Carol, Emilia, Helena, Katarina, Mari, Mari Ann, Triine, Hans, Karl Oskar, Oskar Harry, Paul ja Stefan

Pillimehed: Katerina ja Liis

Õpetaja ja trupijuht: Krissu

Seekord toob postitused teieni ja hoiab blogi toimimisel silma peal Emilia.

-Hedvig

Reisipäev – passimine väsitab

Sel suvel nägi Lennart Meri Leesikaid juba kolmandat korda — seekord ühendkooseisuga, mis koosneb 8.-9. klassi, gümnaasiumi- ja valiksegarühma tantsijatest ning pillimängijatest. Pilt tehtud, asusime turvakontrolli poole, kus ootasid meid esimesed üllatused. Eelnevalt oli meilile saadetud kõikide pardakaardid ning üks unimüts läks turvaväravatest läbi Krissu pardakaardiga. Ka Katarina ja Mari Ann tõmmati rajalt kõrvale müstiliste juukseklambrite ja veepudeli tõttu. See-eest said pillimängijad läbi ilma viperusteta.

Pardale minek möödus sujuvalt ning nagu naksti olimegi Riias, kus saime lendu Viini oodata 5 tundi.

Reisist Taiwani teadis juba Viiuli-Kati, et lennujaamas on mugavad massaažitoolid, kuhu esimese asjana maandusime. Olles saanud toolilt natuke togida, otsis igaüks endale meelepärase söögikoha. Olime telepaatiliselt supilainel, kuid pidime veel sisustama kolm tundi. Naermise ja lollitamisega möödus aeg kui linnutiivul.

Oli aeg lennata Viini: viie tunni möödudes läksime lennukile ning alla kahe tunniga olime juba kohal. Viinis tuli meile vastu C-rühma tantsija Helena, kes oli juba mõni nädal Euroopas ringi reisinud ja oli nii vapper liituma ka meie lõbusa reisiga. Siis läksime bussile, mis viis meid festivali toimumiskohta Želiezovce’sse. Kuna bussisõit oli päris pikk, üle kahe tunni, siis mõtles Krissu välja toreda seltskonnamängu: igale trupi liikmele loositi üks nimi. Sellele, kelle nimi oli paberilipikul, saad sa reisi ajaks kaitseingliks. See tähendab, et lipikul olevat inimest tuleb reisi vältel kaitsta, toetada, ergutada, lohutada jne. Kuna enda nime ei võinud tõmmata, läks nimede loosimine mitu korda algusest peale — see oli juba omakorda lõbus mäng.

Jõudsime oma majutusse kohale, kõhud kõigil meeletult tühjad, aga süüa enam tol päeval ei saanud. Poed olid ilmselgelt kinni, sest kell oli palju, ja festivali poolt mingisugust toitu ei pakutud. Järgmiseks hommikuks olid kõik nähtavalt hangry’d. Aga vähemalt olid magamis- ja pesemistingimused head, sest nagu festivali poolt teatati, siis need pididki rahuldama meie ootusi.

Seejärel algas rahvarõivaste ja tavariiete lahtipakkimine, sest järgmisel päeval tuli kaasa võtta mõlemad rahvarõivakomplektid, ujumisriided ja muud tarvikud, millega terve päeva majutusest eemal üle elada. Siis läksime kõik rõõmsalt magama, et olla puhanud edasisteks seiklusteks.