Tänane päev on ühtelugu nii lõppude kui alguste päev. Kes sai, see magas, kes mitte, see pakkis, ja juba 3:40AM paiku kogunesime fuajees, et jätta nägemist meie lahedate giidide Tiina ja Jaaguga. Nagu Leesikate laagrites ikka kombeks, põimisime käed lõpuringiks kokku, ütlesime tänusõnu ja andsime üle kingitusi. Vist meie kõigi väikseks üllatuseks tunnistas Krissu üles, et olime Tiinale ja Jaagule eestikeelsed ristinimed andnud, ent see jäi täpsustamata, miks. Ma usun, et osalt selle jaoks, et neile seda väikest blogi tutvustada, seega kui te seda loete (ja Google Translate mulle pättust ei tee), siis “Tervist!” 🙂
Et mina seda blogi täna kirjutan, võtan voli teile jagada, et Tiina kinkis eile mulle paki Hidden Valley Ranch Dressingu maitseainet. Olin kord lõunalauas seda nii muuseas maininud, et see on üks minu lemmikuid USA toiduaineid, kuid et mul pole õnnestunud seda kunagi õigesti kodus valmistada. Järgmisel hommikusel kokkusaamisel oli ta siis kodust ühe paki kaasa võtnud ja pistis selle mulle kätte, jagades samal ajal salajasi nippe, kuidas seda ka kõige paremini kokku segada. Kui kunagi jälle kodumaal lähedastele USA muljeid jagan, siis saan selle lauale panna ja Tiinale tagasi raporteerida, kuidas õnnestus 🙂 Mulle jäi kõikidest korraldajatest väga soe mulje – sellised väiksed jutuajamised, mõttevahetused, ühisosa otsimine.
Ma usun, et ma pole ainus, kellele jättis kustumatu mälestuse ka meie bussijuht Peep, kes unise seltskonna varahommikul jälle bussi kokku pakkis ja lennujaama ära viis. Ma arvan, et Peebule ei meeldi väga hüvastijätmised, sest muidu nii jutukas bussijuht tegi üsna kärmelt minekut, kui olime ka tema kingitusega ära tänanud. Lasi vaid korra veel tuutu ja läinud ta oligi. Aga! Peep tegelikult reisib meiega veel kaasa: ta oli meile hankinud hommikusööki laiali jagamiseks; ja kui me Costco pappkarbist kirstu kaant kergitasime, siis vaatas sealt snäkikottide vahelt meile vastu tema maha ununenud vihmavari. Ühesõnaga, see reisib nüüd meiega kaasa.
Meie lugu hargneb nüüd kolmeks
* osad lendavad tagasi koju
* osad lendavad edasi New Yorki ja
* osad rendivad lennujaamast kaks presidendilegi sobivat musta SUV’d ja põrutavad nendega läbi USA.
Kui kõik läheb plaanijärgselt, saavad USA grupid peagi jälle NYCs kokku, kui oleme rendiautod tagastanud. Aga sellest juba järgmistes postitustes! Jätame nendega nüüd hüvasti nagu meie lennujaamaski tegime ja lähme hoopis lennujaama kõrvale Hertzi parkimismajja.
Meid ootasid parkimismajas ees kaks musta Fordi ja Nissani vaalaskala. Olime kodus palju trigonomeetriat teinud, et aru saada, milliseid masinaid oma retkeks vajame. Lõppude lõpuks on sellistes olukordades siiski kõige edukamad need, kes oskavad hästi Tetrist mängida, kuna algselt kokku lepitud 8-istmelise sõiduki (“or Equivalent”) seest leidsime istmeid ainult seitse ja pidime plaanid siiski kohapeal ümber tegema. Aga häid leesikaid mahub palju kahte SUVsse ja kõik laabus.
Siis polegi muud kui anda gaasi. Meie autokonna lõbusõitjad on Hedvig, Anneli, Nora ja mina. Rooli keerab Johanna, kelle esimesed kommentaarid auto kohta olid “Oih, see on nii suur” ja “pff tavaliselt ma siin juba keeraks, aga mul pole praegu poolt autotki üle joone”. Aga tagaistmelt hinnates võttis ta auto gabariidid üsna kiiresti omaks ja tundub, et talle isegi meeldib nii kõrge ja möirgava masinaga rallida.
Kiirteele pöörates tekkis kohe tore segadus, kui nägime silti 40 ja kohusetundlikult piirkiirust hoidsime, vaadates, kuidas muud liiklejad meist kui postist mööda kihutavad. Järgmisi märke kohates saime aru, et see, mida enne nägime, oli hoopis maanteenumbri märk, mitte kiirusepiirang, ja selle peale panime laginal naerdes poole kiiremini edasi.
Me polnud linnastki veel väljagi jõudnud kui juba hakkas kõht karjuma Sausage Biscuit’i järele ja me tee kõrvale McDonaldsisse sisse keerasime. Tegime tutvust selle laia hommikumenüüvalikuga ja grupi tungival soovitusel võite järgmine kord proovida Breakfast Bagelit. Anneli praegu ütleb, et talle siiski meeldis Breakfast Burrito rohkem. Aga toitvad olid need mõlemad igatahes ja kohvid näppus cruise’isime edasi. Peame ainult vaatama, et kodus veidi tagasi tõmbaksime seda burksivärki, aga kui kord Roomas..
Me sõidame nii, et kummaski autos täidab keegi raadiosaatja ülesandeid, ja kahe auto vahel sai kokku lepitud väike ühispeatus – suplus Floating Mill Park’i mägijärves. Selle tarvis maanteelt maha keeranud, sõitsime maastikuauto võimekusi proovile pannes mööda väikseid teid, mis Hetule natuke meenutas Häädemeeste loodust. Kõige viimase pöörde jaoks ütles GPS meile natuke liiga entusiastlikult “turn right” ja ühel hetkel leidsime end kellegi kohaliku suvilaomaniku õuest, samal ajal kui tema ise kodus oli ja driveway’s omi asju ajas. Me pöörasime pilgud ehmatusega maha ja püüdsime kiirelt põgeneda, ent meie auto oli nii suur, et koduomanik sai vist väga lõbusa näitemängu osaks, kui nägi, kuidas me osava 1000-point turni tehnikaga masinat ümber pöörasime.
Lõpuks jõudsime siiski õigesse kohta ka – pärast pikka maanteesõitu oleksime end justnagu leidnud oaasist. Teine seltskond oli jõudnud juba ees vette minna, kuid me tegime kärmelt ja varsti olime juba kõik sisse hüpanud. Vesi oli ülimõnus, selline nagu Eestis augusti keskel – nii et redutasime seal pikalt ja nautisime suve. Vees ujusid ahvenamoodi kalad väga lähedalt mööda ja ilmselt imestasid, kui me ühel hetkel Nora korraldatud improviseeritud vesiaeroobika kavaga alustasime 😀 Kava oli jube “Märjamaa laagri mutionu” moodi, aga heh, püüa sa jalgu nii kõrgele vees tõsta.
Ehkki me oleks kõik tahtnud seal vedeleda veel pikalt, siis tahtsime ju siiski muud ka kogeda. Kohalt ära võttes vahetasid Johanna ja teise seltskonna autojuht Paul paar teravat pilku ja korraks tundus, et hakkame parklas võistluseks kaheksaid driftima, et aru saada, kumb võib ees parklast välja sõita, ent Paul leidis lõpuks üles oma viisaka poole ja peagi olimegi mägiteel tagasi.
Mis juhtus edasi, on ilmselt nii mõnegi jaoks hea kandidaat “5 huvitavat fakti minu kohta” mängu jaoks. Olime äsja peatunud kuskil kuristiku äärel, mõned ilusad pildid teinud, ja autoga ühe kurvi edasi sõitnud, kui järsku oli meil tee peal ees KARU. Jah, päris BARIBAL (Black bear). Ta lihtsalt jalutas meile teele ette nagu kodumaal mõnikord kitsed teevad. Me panime pidurid kohe blokki ja jäime suu lahti looma vaatama. Ma võin nüüd öelda, et kogu autokonna ellujäämisinstinktiks ei ole mitte põgeneda, võidelda või karjuda, vaid automaatselt haarasime kõik oma telefonide järele, et asi filmile jäädvustada. Andsime karule aupaklikult teed ja niipea kui võimalus avanes ja ehmatus hakkas üle minema, andis Johanna siiski reipalt gaasi. Karu ise paistis sõbralik ja rahulik, täpselt selline aeglane ja “chill” nagu karumõmmi tihti lastejuttudes kirjeldatakse. Ilmselt see polnud ta esimene kord inimestega veidi seltsida. Kui bensiinijaamas hiljem väikse peatuse tegime, siis hüppasime kõik käsi vehkides ja õhinaga autost välja, et kõigile teistele ka videot näidata.
Meie päev oli väga pikk. Ja ilmselt kõige rohkem tunnevad seda Johanna ja Paul, kes kogu seltskonda ratastel läbi USA sõidutab. Tegime veel mõned peatused: proovisime Hardee’s, Subway ja Dairy Queeni menüüsid ning nii mõnigi meist leidis kas oma uue lemmiku või vastupidi pettus selles, mis pakuti. Johanna proovis Pauli tungival soovitusel sellist möginat nagu 5 Hour Energy, mis annab piraka paugu kofeiini ja mida ei soovitata tarbida tihemini kui iga kahe päeva tagant. Ei tea, kas asi oli selles, aga viimane osa teest oli Johannale nagu second wind. Tema arvates on jook nagu Monsteri energiajook, milles on aga palju vähem vedelikku ja milles pole vurtsu sees. “Cursed kannujook,” ütleb ta.
Jõudsime vahetult enne päikese loojumist oma motelli, mis ongi täpselt selline nagu filmides näha saab. Anneli oli bookingu juba kuid ette ära teinud, kuid alati on närv sees, kui trobikonnaga kohale ilmud, et kas kõik on ikka nende asjadega korras. Kõik leiti kenasti üles ja peagi saime võtmed kätte. Tõmbasime liisku, kes saab “suitsetamine lubatud” toa, ent ausalt öelda väga vahet ei ole. Eks ta karvane ole, aga vähemalt toast lutikaid me ei leidnud ja nüüd korgime lahti ühed hästi välja teenitud õlled.
Jutustaksin siit ka edasi, aga oleme jõudnud nüüd praegusesse hetkesse, seega jätan teid Pauli tänaõhtuse loosungiga:
Yeehaw ja nii edasi ja what you noh!
Henrik