Päeva alustasime hommikusöögiga Murfreesboro St Rose of Lima kirikus. Kirikusse liikusime koos ühiselamu korrusekaaslaste, saarlastega, kellega olime juhuslikult päevaseks riietuseks festivali rohelised särgid valinud. Hommikusöögiks (mõne kurvastuseks ja mõne rõõmuks) kotleti-moosisaia ei pakutud, küll aga sai värskeid soojasid moosisaiu. Saia kõrvale sai endale tõsta sooja juustu-muna-liha-kartulirooga, puuvilja ning Pik-Nik juustupulkadega sarnaseid kohalikke juustupulki. Kui kõhu olid täis, siis tutvustas bussijuht Peep meile sedasama St Rose of Lima kirikut, mis osutus tema kodukirikuks.
Pärast hommikusööki tegime kiire peatuse Rutherford County Center’is, kus oli väike galerii, mis tutvustas Middle Tennessee State ülikooli, kus me ööbime. Seal näitas särasilmil Tiina meile magnooliat, mille peasuurust õit saime kõike nuusutada (Tiinal endal kasvab ka koduaias magnooliapuu).
Edasi liikusime kohalikku loodusloo muuseumisse. Muuseumis leidus iidsete fossilide kõrval ka paar elusat elanikku: habe-draakon ja kollane hiiremadu. Väikestel elanikel oli parasjagu hommikusöögiaeg ja tundub, et inimesed pole ainsad, keda siin hästi toidetakse. Kiiremad uudistajad jõudsid peagi lastetuppa, kus valmisid rasvakriitidega omanäolised dinosaurused. Selles muuseumis polnud mitte ainult väikseid fossiile, vaid ka terved dinosauruste skeletid, mille taustal tegime traditsioonilise grupipildi.
Kuna enne esinemist oli veel küllalt aega, siis veetsime tunnikese Barfield’i pargis pea 30-kraadise kuumuse ja päikese käes. Kellel oli paras aeg lõunauinakuks, läksid murule pikali ja vast said ka sõba silmale. Kes soovis aga natukene söömisele vahelduseks jalutada, läksid matkarada otsima, mis pidi pargi läheduses olema. Matkaraja leidmisega oli natukene raskusi ja nii sai kohalikelt kotkastelt (hellitav eestitatud hüüdnimi ameeriklastele) suuniseid küsitud. Meile vastati, et tuleb autoga (et ennast liigsete sammudega ei vaevaks) sõita natukene edasi. Vaatamata kohalike soovitusele, võtsime ette pika retke matkarajani, mis osutus tervelt 10-minutiliseks jalutuskäiguks. Pärast pikka jalutuskäiku matkarajani, premeerisime end matkaraja alguses jäätise ja magusa (!!!) joogiga. Istusime varju, kus Nora läks jutuga nii hoogu, et Hetu natuke suhkruveega jahutatud sai. Istudes aeg lendas ja peagi selgus, et tuleb tagasi liikuda ja võtsime suuna esimesse esinemiskohta.
Päevane esinemine oli Petterson Park Community Center’is. Kohalik keskus hõlmab (peaaegu) kõike, mida suudame ette kujutada: korvplliväljakud, squashball’i väljakud, ujula, raamatukogu, võimla ja aeroobikasaal, kus meie esinesime. Kohale jõudnud, nägime laual sööki, aga meie üllatuseks ei tundunud seda kamba peale üldsegi palju. Selgus, et oldi arvestatud poole väiksema grupiga ja meie rõõmuks pakuti ohtralt puu- ja juurvilju. Nosisime sellerit ja arbuusi ning seejärel valmistusime esinemiseks. Seekord anti meile riietumiseks lausa terve tund. Täna oli eriline päev, sest meie etteastet tuli vaatama ka festivali suurim boss Sass ehk peakorraldaja Steve. Esimesed tantsud möödusid ilma üllatusteta, kuid peagi nägime Krissut Katile miskit kõrva sosistamas. Kui poole kava peal Kati teatas, et nüüd esitame tantse, mida enne polnud kokku lepitud, siis tantsijate silmad läksid aina suuremaks ja kulmud tõusid aina kõrgemale. Minul ja Katil kui pillimängijatel oli väike eelhoiatus, mis tants järgmisena tuleb, aga tantsijad ei teadnud enam, missugused tantsud tulevad ja kas kava üldse kunagi lõppeb. Pärast selgus, et kava pikkusega oli väike valearvestus olnud ja eks meil iga päevaga esinemishoog aina suureneb. Õnneks publik kava muudatusi tähele ei pannud ja Sassile tundus esitus olevat samuti meeltmööda. Publik oli vahelduseks vanadekodule nooremavõitu ja tundus, et esitus rahvale väga meeldis. Nii lapsed kui vanemad olid väga agarad meiega vestlema ja Eesti kohta küsima.
Õhtuse esinemiseni oli vaid mõni tund jäänud, mistõttu otsustasime rahvariided selga jätta ja neid näidata kohalikele kotkastele Targetis. Targetis anti meile, võrreldes Walmartiga, vaid kübeke aega – 1,5 tundi. Targetis tuldi meile vastu uudishimuliku ja muigvel näoga. Poes veedetud aeg sai kõigil sisustatud ja lisaks vajalikele asjadele sai ostetud ka palju ebavajalikku. Kuumim kaup oli Clinique’i black honey huulepulk, mis on nüüd vast tervel rühmal olemas.
Pärast Targeti retke ja kohalike šokeerimist, suundusime õhtusesse esinemispaika, milleks oli Cedar Grade Brews pruulikoda. Ilm oli meile seal armuline, sest päeval alanud vihm lõppes just enne meie esinemist. Täna saime õhtusöögiks igaüks omal valikul söögi foodtruck’ist ja muidugi snäkikoti, mille raskust õhtu jooksul vähendasime. Mina ja mitmed teised valisime söögi kohast, kus vahetult enne meie tellimust propaan otsa sai. Toidukoht pidi vaid mõnda aega kinni olema, kuid tundus, et propaani mindi kaugemast paigast otsima, sest paus osutus tunni pikkuseks. Kellel kõht tühjaks läks, sai mekkida Poola toitusid teiselt toitlustajalt. Mina ja väiksem enamus otsustasime ikka enda kanasaia ära oodata, mis oli seda ka väärt, sest selle ajaga läks kõht isegi tiba tühjaks. Vaatamata väikesele vihmale, oli õhtu väga meeleolukas ja selle õhtuga saime tõesti üksteisega veelgi lähedasemaks. Kui päike oli juba loojunud ja hakkas juba hämarduma, siis liikusime tagasi ühiselamusse. Tagasiteel said kõik häälepaelad soojaks pärimuslike lauludega, mis meil kavas on ja ka lauluga, mis eile bussis valmis. Pärast lühidat sõitu olime juba tagasi enda armsas ühikas.
Magusaid unenägusid!
Anni