Meie kahenädalane seiklus Ameerikas on läbi saamas ja on aeg kokkuvõtteid teha. Päris raske on kuskilt alustada, sest reis tuli lõppkokkuvõttes päris pikk ja väga eriilmeline. Kõigepealt nädal aega festivalielu lõunaosariikides ja kohtumisi paljude kohalikega, seejärel kahepäevane autoreis läbi mitmete osariikide, mis liitis meid kindlasti seltskonnana ja lõpuks 5 päeva New Yorgis, tõelises suurlinnas. Proovin anda edasi mõtteid ja muljeid, mida selle 2 nädala jooksul tundsime.
Olgugi, et esimesed reisipäevad tunduvad kauge minevikuna, on eredalt meeles esmased kokkupõrked “american way of life’iga”. Tualetikabiinide vähene privaatsus (selleks, et inimest kabiinis näha, ei pidanud isegi pingutama), kuum, kuid niiske ilm ja kohaliku kombe kohaselt hello-how are you-sorry-thank you-bye iga nurga peal olid vaid väike osa omapäradest, mille 2 nädala jooksul edukalt selgeks saime. Samuti harjusime (üpris) kiiresti kohaliku toidu- või õigemini snäkikultuuriga ja teisel nädalal uurisime juba tunduvalt vähem hoolikalt igasugu pakendite infolehti. Küll aga on kuuldavasti enamusel laupäeva õhtuseks koduseks õhtusöögiks plaanid tehtud ja värske kartul kurgisalatiga pole ammu nii isuäratavana tundunud.
New Yorgis omavahel muljetades mõistsime, kui suur õnn on tegelikult sellistel festivalidel käia. See annab hoopis teistsuguse sissevaate kohalikku kultuuri ja eluollu. Ega iseseisvalt reisides naljalt ühel nädalal erinevatesse vanadekodusesse, vaba aja ja kogukonnakeskustesse, templitesse, kirikutesse, väikelinnadesse ja kaubanduskeskustesse ei satu. Lisaväärtust annab, et kõigis neis kohtades kohtusime toredate ja meeldivate inimestega, keda huvitas nii meie inimestena kui ka meie väike Eesti riik. Samamoodi saime natuke aimu kohalikest elanikest, kes rääkisid alguses meie jaoks harjumatu southern aktsendiga ja kelle tohutu entusiasm oli alguses natuke ehmatav ja intensiivne. Õnneks kulub uute harjumuste tekkimiseks 2 nädalat ja ärge nüüd kodumaal pahandage, kui pisut ebaeestlaslikult avatud ja rohkesõnalised oleme.
Murfreesboros ja selle ümbruskonna asulates nägime tüüpilist suburban life’i, mis suurlinnast New Yorgist erines näiteks elumajade suuruse, rikkaliku aiakaunistuste ja autokesksuse osas. Minule on juba GeoGuessri mängust selge, et Ameerika lipp on väga paljudel majadel lehvimas, aga üllatavalt palju oli ka igasuguseid muid lipuvärvides rosette, sildikesi ja pärjakesi. Võimalik muidugi, et juba oodatakse kohalikku rahvuspüha 4. juulit, sest poodides olid juba vastavasisulised osakonnad avatud.
Olgugi, et ameerika autokultuurist on räägitud omajagu, olid kohalikud autod VEEL suuremad kui ette kujutasime. Õnneks või kahjuks harjub ka väikelaeva suuruste SUV-dega tänavapildis. Esimesel õhtul saadud koolibuss oli festivali ajaks peaaegu nagu teine kodu, sest sõitsime festivali ajal palju ringi ja kohati tegi meile nalja, kui järjekordselt 3-minutilise jalutuskäigu asemel bussi astusime. Samas olime enne reisi omavahel kokku leppinud, et teeme asju nii, nagu meie giidid ja korraldajad heaks arvavad ja ei hakka omalt poolt õpetussõnu jagama. Bussijuht Peep sõidutas meid oskuslikult ringi, täitis coolerit külmade veepudelitega ja ei pahandanud, kui me bussiaknaid kinni-lahti prõmmutasime. Kuna bussis konditsioneeri ei olnud, olid need üles-alla käivad aknad meie parimad sõbrad ja kiirteel sõites saime end tunda nagu kabrioletis, juuksed tuules lehvimas.
Festivalil ööbisime kohaliku ülikooli kampusel, kus olime (enamasti) kahekesi toas. Minu jaoks oli toa sisustus väga tuttav, sest mingil ajal gümnaasiumis läbisin faasi, kus pidin läbi vaatama kõik youtube’i videod teemal “decorate my dorm room with me”. Askeetlikus toas oli voodi, kapp, kummut, kirjutuslaud ja tool, üks mõlemale elanikule. Pesuruum ja tualett olid koridoris ja piiratud arvus, mistõttu tuli rohkem kui kord ette, et kiirustasime pärast õhtust üritust bussi, kimasime (vähemalt oma nägemuses) ööbla poole ja tormasime pessu, et jõuda ette saarlastest, kellega korrust jagasime. Samamoodi tutvusime kohalike pesupesemisvõimalustega, milleks esimestel päevadel kõvasti quartereid (25-sendine) taga ajasime. Minu arvates olime seekord päris nutikad ja pesime igaüks pesu oma pesukotis – nii ei läinud ühesugused sukad ja rahvarõivasärgid omavahel segamini.
Festivalipäevad olid üpris pikad, kuid mitte üleliia sisustatud. Alustasime hommikut 7:30 väljasõiduga hommikusöögikohta (enamasti mõni usuga seotud asutus), seejärel päevane esinemine vanadekodus, raamatukogus vms, siis vaba aeg mõnes kaubanduskeskuses või looduskaunis kohas ja õhtul ühine esinemine teiste festivalirühmadega. Olenevalt päevast võisid tegevused olla erinevas järjekorras, kuid umbes nii need meil kulgesid. Koju jõudsime enamasti peale üheksat, panime rõivad tuulduma või pessu ja valmistusime uueks päevaks. Jetlagi tõttu ütleks mina, et hommikune ärkamine polnud pooltki nii hull, kui arvasin.
Eraldi tahaksin välja tuua ka meie teise igapäevase kaaslase – ilma. Palav, niiske ja päikseline – nii võiks esimese nädala kokku võtta küll. Erinevalt Eestist ei langenud temperatuur ka öötundidel ja 24-kraadine soojus oli nüüd lihtsalt päikese asemel veel suurema niiskusega. Seetõttu on kõigis siseruumides huugamas konditsioneerid, mis on alguses head jahutavad, kuid pikapeale jätavad tunde, nagu oleksid külmkapis. Ilmselt seetõttu kogesid pea kõik meist reisi jooksul ka”kondekahaigust” – nimi, mille panime hellitavalt tõvele, mis algas kurgu kriipimisest ja lõppes lõpmatu nohuga.
Ameerika on tõesti täpselt selline, nagu me filmidest näeme. Seda lauset ütlesime üksteisele rohkem kui korra ja see tõesti peab paika. Lisaks toon välja midagi, mis meenus just praegu lennukis õhtusööki süües – pea kõik toidukorrad serveeriti meile platmassist või papist nõudes ja päris söögiriistu saime hoida käes vaid paaril korral. Samamoodi nostalgitsesime plastikust kõrte osas ja jõudsime järeldusele, et tegelikult on päris mugav, kui kork pudeli küljest enam lahti ei tule.
Teatavasti jätkas enamus reisigrupist Ameerika avastamist ka pärast festivali. Roadtrip oli hea võimalus näha erinevaid looduskauneid kohti, aga tutvuda ka kohaliku (kiirtee)liikluskultuuriga. Kuna aeg oli piiratud, siis liiga ambitsioonikat sõitu me ette ei võtnud, aga hamba USAs seiklemiseks saime verele küll. Roadtripil õppisime tõenäoliselt üksteist kõige paremini tundma, sest veetsime väiksel (olgugi, et kordades suuremal, kui Eestis) pinnal mitmeid tunde koos. Eredaimad hetked on kindlasti ühine ujumine, karu nägemine ja tõelise roadside moteli ja dineri külastamine.
Väike vahepeatus Washington DC-s jääb meelde oma tohutute valitsushoonete ja ausammastega, tundudeski rohkem selline linn, kus ei elata. Kuna paar päeva varem oli toimunud presidendi sünnipäevaga kokku langenud militaarparaad, olime teadlikud üleriigilistest protestidest ja liikusime ringi natuke elevil, natuke ettevaatlikult. Linnas oli palju protestitõkkeid ja Valgele Majale naljalt väga lähedale ei pääsenudki. Meie külastuspäev langes kokku Trumpi G7 Kanada visiidiga. Paar päeva hiljem lugesime, et jäime ilma uute lipumastide püstitamisest. Kusjuures ise me sellekohast infot ei otsinud, vaid sotsiaalmeedia nutikus söötis kohalikku infot mõnuga ette.
New York seevastu tervitas meid lärmi, suure inimhulga ja pilvedesse ulatuvate kõrghoonetega – teisisõnu kõigega, mida ühelt metropolilt oodata võiks. Jagunesime 4 erineva hotelli vahel ja püüdsime leida ikka kohti, kuhu kogu grupiga koos minna. Külastatud said erinevad muusikalid (Chicago ja Hades Town), linnajaod, peaaegu kõik vaatamisväärsused, pesapallimäng, SATCi tuur, jazzklubi, riidepoed ja palju palju muud.
Eredaimalt jääb NYst meelde ikkagi see tohutu kaootilisus, mis kuidagi ikkagi kontrollitud on. Toon lihtsa näite – kuna tänavad on täpselt ristuvad ja moodustavad blocke, siis on iga natukese aja tagant ristmik, mille ületamiseks on küll valgusfoorid üles seatud, kuid kus tegelikult kõnnitakse üle tee niipea, kui enam autosid ei paista. Samas kumab linnast läbi ikkagi mingi teatav euroopalikkus (näiteks seesama autokesksus asendub hoopis paljude jalakäijate ja metroodega), seega samamoodi, nagu Tallinnat külastades ei saa kogu pilti Eestist, ei saa New Yorgis käie täit maitset Ameerika Ühendriikidest. Üritasime reisiseltskonnaga järjestada, milline reisi mõttelisest kolmest osast kõige rohkem meeldis, kuid jõudsime arusaamale, et üheta poleks olnud teist. Olime lihtsalt õnnelikud, et festival oli esimene kolmandik, sest reisi lõpuks olime ikka täitsa väsinud. Omavaheliseks ütluseks ei läinud, kuid puhta pesu puudumine ja pidev niiskus, higi ja vajadus kõik kohad läbi avastada väsitasid rohkem kui küll. Tantsupeoks puhkame välja, ausalt!
Pean oluliseks välja tuua ka pisut statistikat:
esinemisi festivalil: 10
läbihigistatud särke: umbes 100
uusi proovitud jooke, mis sisaldavad natural flavors and other natural flavors: 87
samme New Yorgis: 1 902 242
kleebitud Leesikate kleepse: 7
mahajäänud pulgakotte: 1 (nüüd juba Tallinnas :))
reisipilte Hetu telefonis: 1614
emotsioone: lõputult
Praegu Frankfurdi lennujaama jõudes tabas meid karm reaalsus – restoranis saab pangakaardiga makstes tippi jätta ainult 5% (olime juba 20% harjunud), kellegagi kokku põrgates ei järgnegi lõpmatut sorry’tamist vaid saabub tige pilk ja siseruumis ei huuga konditsioneer. Eks me püüame tasapisi jälle tagasi tavapärasesse rütmi asuda.
Lõppu veel tänusõnad – aitäh Krissule, et oled lisaks tantsuõpetajale ka oskuslik reisikorraldaja, aitäh Folkloorinõukogule, et saame mööda maailma ringi reisida, aitäh kõigile, kes panustasid blogisse kirjutamise või piltide tegemisega ja lõpuks aitäh kõigile reisikaaslastele, tänu kellele on jälle mitmeks aastaks meenutamist väärt reis!
USA blogi lõpetab, püsilugejatega kohtume augustikuus, kui 8.-9. klassi rühm Taiwani sõidab!
Hetu