Hommik oli raske, pole midagi salata. Kuid tuleb nentida, et enamus meist magas korralikult 8 tundi täis, ka Johanna ja Paul, kellel tuli hakata täna uuesti gaasi andma. Laadisime autod täis ja suundusime Budget Inn’i kõrval asuvasse Pink Cadillac Diner’isse hommikust sööma. Road olid tõeliselt kosutavad – kodused omlett, peekon, muna, röstsai ja hommikukohv. Mihkel proovis ja kiitis heaks ka kohaliku kaerahelbe pudru. Täpselt nagu filmis, käidi lausa kahel korral tasse kohvikannuga uuesti täitmas. Kangemad võtsid kohvi asemel kokakoola.
Kuulasime jukeboksist (plaadiautomaat) söögi kõrvale paar head lugu ja jäime kogemata nii pikaks uimama, et teekond Washingtoni (~3h) tuli ette võtta otse ja ilma maaliliste looduspausideta. Tegime poolel teel sõõriku-kohvipeatuse, kuid mida me EI teinud, oli tankimispeatus, ja umbes 40 minuti pärast sai see otsus saatuslikuks, kusjuures Washingtoni kruiisimisest sai kella peale minek.
Samal ajal, kui seltskond Fordis teed ja muusikat nautis ning karaokega tuju üleval hoidis, langes Nissani kütusemõõdiku seier kolinal. Johanna oli optimistlik, aga mida lähemale me Washingtonile jõudsime, seda vaiksemaks ta jäi. Tanklaid on kiirteede ääres jalaga segada, kuid linnast peab neid tikutulega taga otsima. Väljasõite, kõrvalteid ja võimalusi (Ameerika – kõikide võimaluste maa) on nii palju, et isegi Hetul oli raske kaarti lugeda. Seetõttu sõidame ka Washingtoni, mitte otse New Yorki, sest NYC liiklus on veel hullumeelsem, kui DC oma. Valisime paar korda vale väljasõidu, reidisime isegi kogemata Pentagoni parklat (kust väljudes sooritas Johanna taaskord mitme punkti pöörde), aga peale 20-minutilist vaikust ja pinget autos, jõudsime Falcon Fuel’isse.
Paagid täis, parkisime autod viimases peatuspaigas Union Station’is, andsime väikese skeemi abil taharuumidesse hoiule 13 kohvrit ja läksime vaba aega sisustama. Bussiseltskond (Liisa, Anni, Epp, Emilia, Nora, Mihkel) suundus uduvihmas esmalt Kapitooliumile, siis kiirkõnnil Valget Maja vaatama ja õige pea oligi aeg New Yorki viivale Flixbussile joosta.
22:00 väljusime Manhattanil bussist, tegime kohustusliku selfie ja matkasime pead kuklas (sest teisiti linna ei näe) majutuseni. Tegime kiire käigu ka Times Square’ile ja ostsime kohalikust Kassisaba poest ülehinnatud vett.
Samal ajal New York’is (big money):
Esimesel ööl New York City’s oli uni õige magus ja sellest sirgumine võttis hommikul kõigil peale Eva eriti palju aega (Eva oli üleval enne kukke ja koitu, et saaks meile “pay what you wish” oksjonilt Guggenheimi muuseumisse piletid osta). Kuni mõni suuremat sorti unimüts magas, käisid Mona, Eva ja Vaal (Hendri) linnas jalutamas ning väikest viisi šoppamas.
Tuleb ära märkida et kolmik tegi oma sisseoste niivõrd kaua, et ka suurim unimüts (Kusti) suutis ajada kargu alla ja minna jalutama. Jalutuskäik muutus vägagi õnnestunuks, sest peale Rasmusega kokku saamist Central Parki ühes nurgas ja mõnda aega seal jalutamist trehvati üht monegasque’i kes alles eile (ehk pühapäeval) oli Montréalis. Neile, kes veel ei tea kellest jutt käib siis see oli Charles Leclerc. Esialgu kõndisid kaks sõpra temast nii sama mööda ning peale lühidat sõnavahetust (loe: tugev veenmine Rassi poolt) keerati ots ringi ja jälitati kuulsust umbes pool kilomeetrit ja vaadati kuidas ta oma koeraga mängis. Julgus kokkuvõetud kostis Central Parkis “ŠARL!!! Can I take a picture with you?” millele vastus oli õnneks jaatav.
Lõuna paiku vedasime me kõik end Guggenheimi kunstimuuseumisse kohale ja tõsisem kultuuri nautimine võis alata. Kuigi Rashid Johnsoni näitus “A poem for deep thinkers” läks kõigile hinge, siis Eval ja Vaalal jäi veidi kripeldama nägemata jäänud Vasily Kandinsky näitus, mis praeguseks peitu oli pandud.
Seejärel läksid meie teed lahku. Mona ja Eva kiirustasid Broadway’le kuhu olid muusikali “Chicago” piletid soetatud. Muusikal oli täielik elamus. Ōhtu lōpuks jōudsime ilusti hotelli tagasi ja nautisime teineteise seltsi. Jutu lōpuks vōib öelda: “He had it coming.”
Poisid läksid aga tõelist Ameerika spordielamust nautima – New York Yankees’ite pesapalli mängu vaatama. Istekohad olid nii kõrgel kui olla said oli seega vaade oli super. Kiirelt guugeldatud “How to play baseball?” vahetult enne algust võib tõdeda, et sellest palju kasu polnud kuna pesapalli reeglid ja niššid on palju arusaamatumad kui ettekujutada võib. Vaatamata sellele oli atmosfäär midagi enneolematut ja lahkusime sealt hea tundega.
Aga mis kõikidest nendest leesikatest selles suures linnas edasi saab? Eks me saa seda veel kuulda.
“Howdy”st saab nüüd “Greetings” ja vaatame, kes meist nädala lõpuks endiselt kõige rohkem “big money” on.
Nora ja Mona
Big money what you on kindlasti selle reisi kõige kasutatavam lause. See tuleb loomulikult siit: https://kroonika.delfi.ee/artikkel/120384615/video-priit-kuuse-valjautlemine-aktuaalses-kaameras-pani-sotsiaalmeedia-kihama