Kiire trennijärgne dušš võetud, oli aeg alustada festivali ametliku programmiga. Astusime taas oma tuttava koolibussi pardale ja sõitsime kohalike tantsijate poole aiapeole.
Festivali korraldajatrupi, Cripple Creek Cloggersi liikmed Michael ja Doug olid ehtinud oma hubase tagaaia tulede ja lauakestega ning pannud püsti õuemängud. Tervitusjoogiks pakkusid käsitööõlut armastavad võõrustajad põhiliselt Murfreesboro kohalikku õlletoodangut, kuid peotrikina toodi meie üllatuseks välja ka Põhjala pudelid. Õigele ameerika aiapeole kohaselt serveeriti barbecue’d ja tohutult pitsat, kuid mis meid tõeliselt üllatas, olid hoopis maailma parimad mooniseemnetega kaunistatud magusad viineripirukad. Hiljemapoole kostitati magusaarmastajaid isetehtud banaani-küpsisekreemiga.
Rahvas kogunes ja tegime oma uute sõpradega tutvust. Selgus, et nende grupp on suured reisiarmastajad ja aktiivsed festivalikülastajad – muuhulgas on nad rännakutega jõudnud suisa Lätti ja Leetu, seega Eesti oleks järgmise sihtkohana igati oodatud ja loogiline. Peale tantsijate olid meid uudistama tulnud ka pererahva naabrid, sest Michael ja Doug on oma sõpruskonnas palavalt armastatud peokorraldajad. Kusjuures, ka juba ülikooli ajal olid nad suured peoloomad ning selle maja ehitasid nad ümber oma tolleaegsest frat house’ist.
Pärast eelrooga ja esimesi tutvumisvestlusi tundus, et on paras hetk muusikaliseks vahepalaks. Muusikud Kati ja Anni võtsid üles Aleksandra valsi viisi, meie tantsisime ja ühel hetkel hakkasid ka kohalikud kitarrimängijad kaasa jämmima. Mõne aja pärast kogunes juba terve nende bänd, kus lisaks kitarridele ka viiul ja mandoliin, bluegrassi mängima. Cripple Creek Cloggeridki astusid vähendatud kooseisus tantsupõrandale oma kiireid klõbisevaid improviseeritud tantsusamme näitama.
Melu jagus ka pillinurgast kaugemale. Lisaks universaalselt tuntud noolemängule sai lõbusalt aega mööda saata ka meile võõramate kodukootud mängudega: täidetud kottide auku viskamine e cornhole, ratta täpsusveeretamine, pallide laual balansseerimine, pendeldava rõnga haagi otsa ajamine ja hiiglaslik jenga.
Päike loojub siin meile harjumatult vara ja peagi istusime juba soojas pimedas suveöös, seltsiks ahhetamapanevalt efektselt helkivad jaanimardikad. Jutusumin tõusis järk-järgult aina elavamaks ja lõpuks oli raske kõiki ära rebida, kuid kell oli jõudnud sinnamaale, et hakkasime kodu poole sättima.
Päeva lõpetuseks tänasime pererahvast ning pühendasime hetke ka oma rühma giididele Donnale ja Jacobile. Andsime neile kingituseks Leesikate t-särgid, et homsetele üritustele juba ühises vormis koguneda.
Anneli