Teine festivalipäev algas taaskord sõbraliku vastvõtu ja hommikusöögiga juba tuttavaks saanud budistlikust templis. Peatun hetkeks hommikusöögil. Kui eile oli sausage biscuit-nimelise moodustise vahele lisandina võimalik panna vaid moosi, siis täna lisandus valikusse sinep. Moosi-sinepi-kotletiburger oli tõeliselt värskendav vaheldus eilsele moosi-kotletiburgerile. Lisaks kästi kogu muud kraami ohtralt kaasa võtta, sest bussijuht Peep hoiatas meid kesise õhtusöögi eest. Thank you, bro!
Kui kotid olid krõpsu, kommi ja puuvilju täis pakitud, suundusime Ameerika Kodusõja radadele. Jaak ja Tiina tõid bussitäie ajaloofanatte (loe:mina, Kusti ja Rasmus) Stones River’i lahinguväljale, kus toimus 1862-1863. aastal kodusõja üks verisemaid võitlusi. Tutvusime väikese, kuid informatiivse muuseumiga ning katsusime õues 1862.aastast pärit kahureid. Muuseumis selgus, et sõdurid mängisid sõja ajal enda lõbuks PARMUPILLI. Mona made sure, et suveniiripoe parmupill temaga tagasi kodumaale jõuaks. Soovisime külastada ka üle tee asuvat sõdurikalmistut, kuid Tiina keelas selle ohtliku retke ülekäiguraja puudumise tõttu.
Bussi hüpates arvasime, et oleme teel esinemiskohta, kuid Peep parkis bussi hoopis suure kaubanduskeskuse ees ja andis meile 22 minutit Hobby Lobby ja TJ Maxx’iga tutvumiseks. Hobby Lobby on nagu Depo, IKEA, Kraba ja Realiseerimiskeskuse ristsugutis, TJ Maxx aga Kraba, Realiseerimiseskuse, Apelsini ja ülehinnatud Sinsay ristsugutis. Ilmselgelt on aga mõlemast poest võimatu väljuda midagi ostmata.
Kell 11 (olime selleks hetkeks üleval olnud juba liiga mitu tundi) Smyrna linna seeniorite vabaajakeskusesse, kus tuli esitamisele tuttav ja lihvitud eilne kava. Publik oli soe ja entusiastlik, Krissul tuli esinemist üles filmides isegi pisar silma (loe:teda tabas äkiline silmavesitsus)🥲. Järgnes siiani parim söögikord, mille võiks isegi toidupüramiidi ja taldrikureegli raamidesse suruda – kapsas, kanasalat, makaronisalat ja puuviljasalat. Lahked tädid pakkisid meie õnneks või õnnetuseks kaasa ka üle jäänud küpsised, mille täismassiks hindas Hendri umbes 3 kilo.
Õhtul ootas meid ees esimene suur ja ühine esinemine koos teiste truppidega. Sõit esinemiskohta kestis tund aega, kuid olime loovad ja mängisime bussis vaikusemängu. Tullahoma linna sisenedes jõudis Paul arusaamale, et oli oma esinemiskingad ühikasse jätnud. Peale jalanumbrite välja selgitamist ja mitmete kingapaaride vahetamist sai Paul jalga Kauri kingad, Kaur Henriku kingad ja Henrik, kes on põlvevigastuse tõttu igas muus rollis, kui tantsija omas, sai jalga Eva nr 38 tantsusussid. Enne kontserti oli tund aega vaba aega. Selle sisustamiseks võtsime sihikule üle tee asuva 7-Eleven’i. Et ameeriklased vihkavad jalakäijaid (vähe sellest, et neid reaalselt ei olegi, pole siin ka kõnniteid) ja sõidaks sinust parema meelega oma 8-meetrise kastiautoga üle, pidime tee ületamiseks võrdlemisi suurel ristmikul 4,5 minutit peale passima, et õigel hetkel elusalt üle tee jõuda (nagu nutifoni mäng Crossy Road). Kokku võttiski see 250-meetrine tripp aega 60 minutit.
Kuna me sööme kogu aeg plastiknõudega, siis küsisin poeteenindajalt, kas saaksin oma ostetud melonitükkidele mingi kahvli ka kaasa. Noh, et mitte käsi määrida ja mugavamalt süüa. Tema vaatas mulle tülpinult otsa ja ütles, et ei, selleks on ju käed. Mina leppisin olukorraga, noogutasin, tänasin ja hakkasin minema. Teenindaja kukkus selle peale naerma ja andis kahvlipaki, andes mõista, et näppudega söömine on midagi täiesti mõistusevastast. Kohalikud kombed🤷♀️
Esinemispaigaks oli Tullahoma teatri-ja kultuurimaja, mis ehitati juba 1806. aastal. Hoone oli alguses koolimaja, Kodusõja ajal (millegi pärast on täna kõik Kodusõja-teemaline🤝🏻) tegutses seal arstipunkt ja seejärel sai majast kultuurikeskus. Tullahoma linn ise on nime saanud Choctaw põlisrahvaste keelest ning tähendab tõlkes “punast kivi”. Aa, ja 😀EILE😀 toimus Tullahomas, meist 2km kaugusel lennuõnnetus, kus langevarjureid vedanud väikelennuk kukkus kolinal peale õhku tõusmist ühte kohalikku hoovi. Õnneks keegi surma ei saanud.
Esinemine oli meeliülendav – rahvale läks väga peale, kui pulgad lendasid või kui poisid laval ükskõik mida tegid (sitikas, poiste pulgatants, kadreli soolod). Aa, ja Pauli needus ei lõppenud – püksid, mida aitasin tal veel eile hargivahelt lappida, purunesid demonstratiivselt esimese küki ajal uuesti.
Pitsalõik ja tops mingisugust tarhunilaadset manti sisse imetud, alustasime pikka bussisõitu tagasi koju. Suhelda tuleb eestlasele võõralt palju ja endale tuleb alatasa meelde tuletada, et nurgas vaikselt istumine on äärmiselt taunitav tegevus. Teised ei luba mul sellegipoolest inimestele tänaval “Howdy!” öelda😔. Tänada tuleb kõiki iga nurga peal ja naeratada ka siis, kui kotletiburgeri doos ilmselgelt juba täis on.
INFOMINUTID! Olude sunnil on tulnud eestistada veel isikuid – uued karakterid on mägede lapsed (Poola trupp), saarlased (Puerto Rico trupp) ja Sass (peakorraldaja Steve).
HOWDY Y’ALL AND GOOD NIGHT!
Nora
PS! Katkeid rühmade esinemistest (ja muud päevakajalist) saab taas näha instagrami story’dest @leesikad.