Reisi esimene päev oli meil täis… reisimist: kõik meie lennud Tallinn — Frankfurt — New York — Nashville mahtusid selle päeva sisse. Pikale ja raskele päevale vaatamata jõudis juhtuda ka juba palju põnevat. Esimesest päevast kirjutab Markus-Oliver.
Tallinna lennujaamas kokkusaamine oli planeeritud kella neljaks hommikul. Kuigi enamus olid mõistlikud ja tulid kohale taksoga, siis mina tegin ebamõistliku otsuse tulla jala, mis oli küll ränk, aga sellel retkel leidsin ka linnast ühe uue sõbra, kes oli öistel tundidel ühistranspordiga eksinud minu kodu lähedale ning kelle koju aitasin 🙂 .
Tallinna lennujaamas saime kokku kell 4, kus küll minult seljakotti unustatud šveitsi nuga leiti ja konfiskeeriti, aga muus osas sujus Eestis kõik ladusalt.
Lend Frankfurti oli küll kiire, kõigest kaks ja pool tundi, aga varahommikune unisus tegi ka esimese lennu väsitavalt pikaks.
Otse USA-sse me ei lennanud, vaid kõigepealt saime avastada meie läbilennu jaama Frankfurti. Frankfurti lennujaamas sai taasavastada kõiki suure lennujaama võlusid ja valusid. Võlude all ma mõtlen tõelisi saksa pretsleid, õiget saksa õlu ja neid kauneid pikki terminalikoridore, kus me Kristiinaga veel viimaseid tantsupeo jooniste muudatusi kõigi silme all läbi proovisime. Valude alla läksid lennujaamadele omased kõrged hinnad ja ebaõnnestunud seiklus leida ja proovida Burger Kingi, mille leidmiseks kulus üle kahe tunni ja kust lõpuks sai kätte oma tellimuse ainult Kristiina, enne kui pidime juba New Yorki poole minema teele.
Lend Frankfurtist New Yorki oli päriselt pikk, aga selle eest me saime lennata kuninglikus 747-es, kus meile serveeriti lennukis toitu, saime padja ja teki, mis lasid vähemalt paariks tunniks uinuda ning kus väliste kaamerate abil sai lennuki maandumist nagu piloodi vaatepunktist jälgida.
Kõigi võimaluste maa algas võimalusega seista dokumendikontrollis üle tunni aja, kus õhustik tundus sarnane ülekuulamisega ja kus enne väravatest läbisaamist peaaegu et paluti meil ka tants ette näidata. Aga pärast seda olid ka päriselt kõik võimalused valla New Yorki Newarki lennujaamas, kus oli juba võimalus proovida ameerika kuulsaid toidukette ja nautida seda vabaduse hõngu, millest kõik kuumaverelised tõelised ameeriklased koguaeg räägivad.
Sealt edasi oli meie juba viimane lend Nashville’i, kus oli ootamas väiksem, aga see eest hubasem tervitus: seal lõpuks kohtusime meie võõrustajatega. Sellele pikale ja raskele päevale, kus ajatsoonide vahetuste tõttu reisisme laupäeva jooksul lausa 30 tundi, pani laheda punkti see, et meie sõidubussiks on see klassikaline kollane koolibuss (jah, täpselt see kollane buss filmidest). 90 kilomeetrit tunnis sõita sellega on lahe ja see, et turvavöösid ka siin pole, lisab ainult adrenaliini sõitudele juurde.
Nüüd oleme teel oma kodusse USAs, meie ühikasse, millest kindlasti kirjutame veel järgmistel kordadel.
Teiste truppidega kohtunud veel ei ole ja seda päris Ameerika maailma me tundma õppinud veel pole, aga see kindlasti tuleb.
Aga nüüd saame me nautida väärikalt teenitud und meie uues tantsubaasis 🙂
Markus-Oliver