Hommik algas päris perenaiselikult, kui taheti kella kuue aeg juba mustad pesud ära pesta, enne kui saarlased oleksid seda ise teinud. Eva sai ka sel ajal väikse hommikuvõimlemise tehtud, kui pidi kirudes pesumasinani sprintima, kuna keegi unustas ühe ta musta pesukoti sinna viia. Huvitav, kes see küll olla võis… Kuid lõpp hea, kõik hea, pesukott jõudis siiski pesumasinasse.
Jätkusid tavapärased hommikused tegevused ning triikimisvahetused saarlastega ja kogunesime tuttavasse fuajeesse, et edasi rännata – Paulil seekord kingad kindlalt kaasas.
Sõidu ajal juhtus midagi esmakordset. Meil tekkis NÄLG. Lootuses, et saab midagi vaheldusrikkamat võrreldes eelneva “moosi-kotletiburgeri” komboga süüa, jõudsimegi omapärase nimega kohta nagu Blackman Community Club. Tuppa sisse astudes sai meie ootused taaskord ümber lükatud, kui vastu vaatasid juba tuttavad söögid ja joogid. Võrreldes eelnevate hommikusöökidega, ei jagatud seekord krõpsupakke ning “moosi-kotletiburgerid” olid toodetud teise kiirtoidu restorani poolt. Söök söödud, avaldasime grupiti vastuvõtjatele tänu taaskord lauldes, seekord koos tantsuga.
Veidi segaduses, kuhu edasi minna, otsustati suund võtta Ameerika-pärasesse vabaõhumuuseumisse nimega Cannonsburgh. Tegu on 1976. aastal loodud teemapargiga, mis eksponeerib lõuna-osariikide elu 19. -20. sajandi aegadel.
Seal sai näha tolleaegseid hooneid koos maailma suurima seedripuust tehtud ämbriga, mis suudaks tünnisauna kujul mahutada kogu rühma ära. Ka oli huvitav näha välikäimlat kahe istmega, mida kaunistasid kuivad maisitüved. Hiljem selgus, et neid kasutati tualettpaberina. Kuidas täpsemalt, ei julenud teada saada…
Vaba aega enne esinemist jäi mõnuga üle ning meid saadeti Murfreesboro kesklinna uudistama. Peebu suurimal soovil pidime enne seda Tennessee geograafilise keskpunti ka üle vaatama.
Jõudes kesklinna, anti meile circa 1,5 tundi vaba aega, mida igaüks sisustas omamoodi – kas raha poes laiaks lüües, restoranis süües või niisama ringi jalutades.
Aeg täis, hakkasime esinemispaika liikuma, mis asus Radikaribilinna-laadse külakese raamatukogus, kus saime kõhu täis slideritest, puuviljadest, kaneeli-maitselitest “hapukurkidest” ning nagu ka tavaks, krõpsudest ja küpsistest. Tantsud tantsisime seekord noorematele, kes nautisid neid samasuguse entusiasmiga kui eelnevad vaatajad. Kohtasime ka just sel esinemisel üht isikut, kellest tuleb varsti juttu.
Vahetult enne uude kohta minekut räägiti, kuidas meie esinemine on olnud teine parim asi, mis nende külas on juhtunud. Esimene on hiljuti põgenenud ning helikopteriga tagasi koju transporditud sebra. Tere tulemast Ameerikasse!
Sõit veeres tänu uinakule mõnel kiiremini kui teisel ning 40 minutit hiljem jõudsimegi Hop Springs’i. Enne esinemist saime ka üsna ameerikaliku õhtusöögi: BBQ sealiha burger koos kurikuulsa Mac’n’cheese’i ja coleslaw’ga. Kõikide õnneks ei määritud omi riideid ära. Janu kustutamiseks võtsime teadmata Mägede laste külmikust jooke, kes polnud sugugi õnnelikud selle üle. Kuriteod tehtud, oodati esinemist.
Kui meie number läbi sai, saime lähemalt eelnevalt mainitud isikuga tuttavaks – Marit. Ta kolis Ameerikasse juba aastaid tagasi ning nägi juhuslikult raamatukogust mööda minnes festivali silti (pilt sellest ka @Leesikad Instagrami story’s) eestlaste esinemise kohta ning otsustas meid vaatama tulla. Mõlema poole rõõmuks oli tore vestelda kaasmaalasega emakeeles. Meid, võhivõõraid, kutsuti ka kohe nendi poole külla. Eks näis, mis tulevik toob… Pidu läbi, jutud räägitud, suundusimegi kohe kodupoole.
Nagu päeva lõpuks ikka, riided ja ise ka pessu ning tuttu!
Head ööd! Ja sinnapoole tere hommikust!
Hendri ja Eva