Pühapäeval rändasime tagasi koju. Viinis tegime mõnetunnise peatuse, mille käigus sai eri sektsioonide peale kokku üle vaadatud Püha Stefanuse katedraal, Albertina muuseum, Kunstiajaloo muuseum, Viini loodusmuuseum, külastatud Viini kohvikuid (sh 200 aasta vanust), maitstud ära Sachertorte ja kohv, avastatud, et lennujaama minev rong on asendatud bussiga, mida ei tulnud, ja lõpuks Boltidega lennujaama põrutatud.
Oodates bussi, mis ei tulnud.
Pärast omapärast USA ja eksootilist Taiwani igatsesin ja ootasin selle suve kolmandalt reisilt vana head Euroopa folkloorifestivali. Suures plaanis meie Slovakkia festival just selline oli. Vaid klassikalise festivalikogemuse põhiosade proportsioon erines oodatust: tantsumaja, kohalikke rühmi ning festivaliala melu saime natuke. Jooksvaid programmimuudatusi, ähmi täis giide ja öist balkani möllu ühikas see-eest täie raha eest.
Arvan, et parim osa reisist oli meie trupp! Pisike, tõhus, lõbus. Mida segasemaks festival läks, seda kõrgemale tõusis meeleolu. Nalja sai, laulda sai, esinemised läksid hästi, vingujaid polnud – mida veel tahta?! Ühe-kahe-nelja kaupa kuulus truppi leesikaid 8.-9. klassi rühmast, kõigist kolmest C-rühmast, valiksegarühmast ja pillirühmast. Kui reisi alguses veel oligi mingit kohmetust, siis ühised seiklused sulatasid meid kiiresti üheks orgaaniliseks rakukeseks.
Veidi festivali taustast: tegemist oli 59. korda toimuva rahvusvahelise folkloorifestivaliga, mis toimus Slovakkia ungarikeelsel alal ja kultuuriruumis. Kuulduste järgi on festivalil olnud oma kuldaeg, praegu on ta väiksem. Põhitegevused toimuvad ühel nädalavahetuse Želiezovce mõisa pargis: pealava, väike lava, käsitöölaat, toiduputkad, käsitöö- ja fotonäitus. Esinevad kohalikud rühmad, kolm külalisrühma, muusikud. Nägime (kuid ei mõistnud) ka vähemalt üht vestluspaneeli. Atmosfäär oli ülimõnus, sh lavatagune ala vabas õhus ja hirmsasti oleks tahtnud festivaliala pikemalt nautida, aga mõlemal põhipäeval tuli meil ootamatu programmimuudatuse tõttu varem lahkuda. Minu hinnangul andestamatu oli välisrühmade kupatamine poole kilomeetri kaugusele restorani õhtust sööma täpselt sellel ajal kui tunniajase kontserdi andis Ungari rahvusansambel – elukutseline rahvatantsuansambel Budapestist.
Elamistingimused ja toitlustus olid täiesti normaalsed: 2-4 kohalised toad ühikas, WC ja dušš kahe toa peale; süüa saime valdavalt erinevates lihtsates söögikohtades. Saabumisõhtu õhtusöögi puudumine mõjus tol hetkel rängalt, kuid edasisega võrreldes oli lihtsalt inimlik kommunikatsioonihäire.
Minu isikliku kogemuse põhjal on viimase 5-10 aasta jooksul festivalide olmes muutunud see, et rahvarõivad tassitakse kogu aeg kaasa. Eks see ole harjumuse küsimus, aga mina eelistaksin rõivad hommikul/päeval ühikas selga panna ja õhtul ära võtta. Selle asemel, et neid iga päev kaasa pakkida ja erinevates nurgatagustes vahetada.
Festivali üheks värvikamaks osaks olid meie giidid! Daniel oli meie oma. Teine Daniel Kreeka ja Csenge Itaalia giid. Daniel 2 oli 21 aastane, Csenge 17 ja meie Daniel ilmselt nende kahe vahel. Daniel 2 ja Csenge olid paar ja üksteisele viidates ei kasutanud nad nimesid, vaid my boyfriend/girlfriend. Mõni ime, et meie neid omavahel samamoodi kutsuma hakkasime. Itaallastelt kuulsime, et nemad nimetasid neid Daniel ja Daniela kuivõrd Csenge nime oli neil raske meelde jätta (nagu meilgi).
Meie giidid pugesid nahast välja, et kõik õnnestuks ja toimiks. Paraku oli nende ettevalmistus tööks gruppidega jäänud pigem napiks. Pingetaluvuse treenimise kõrval olid katmata jäänud sellised peatükid nagu “Info kanaldamine ühe inimese (trupijuhi) kaudu” ja “Teabe jagamise ajastamine”. Kellaaegu ja (vasturääkivaid) infokilde pillasid nad möödaminnes kord ühele, kord teisele või tulid muudatuseteatega VAHETULT pärast seda kui grupp on saadetud laiali vaba aega veetma. Ent kuna neil ühtlasi puudus teadmine festivali programmist, ajakavast jm, oli tagasihoidlik kommunikatsioonioskus ainult osa probleemist 🙂 Igal juhul oli meie Daniel reede õhtuks kõrge vererõhuga siruli ja tulle jäid boyfriend ja Daniela, kelle vererõhu pärast tekkis meil ühel hetkel samuti põhjendatud mure.
Välisrühmadest. Slovakkias (ja nt Ungaris, Horvaatias) paistab jagatavat Eesti Folkloorinõukoguga samu väärtusi ehk hinnatakse ehedat ja/või lava tarbeks vaid veidi seatud folklooriprogramme. Seda peetakse silmas ka külalisi kutsudes. Nii kreeklased kui itaallased olid esinemistel põnevad ja teadlikud sellest mida, miks ja kuidas teevad. Mis vaba aega puudutab, siis pole ilmselt üllatus, et temperamendi osas oli meil ja neil vaks vahet. Üldjoontes olime vastastikku austavad ja püüdsime mõista kultuurierinevusi: et meie pole kurjad ega kurvad mömmid ja nemad pole lugupidamatud lärmajad. Itaalia tõlk-tantsijaga, kes on Tallinnas käinud, sai sellest lausa pikemalt räägitud ja see oli nii tore! Ta ütles, et ta pole kunagi näinud endast nii erinevaid inimesi kui eestlased. Ning et ta ei kujuta ette, mida meie veel tunneme, kui ootamatused ja pidev info hilinemine on nende – itaallastegi – jaoks raske 😀 Ja et Tallinnas on nii palju uusi ilusaid maju ja pilvelõhkujaid – nagu New York! Tuleb tunnistada, et kreeklaste trummid ja trompet ühika koridoris öösel kell 03.00 panid siiski meie kõigi sõbraliku ja avatud suhtumise proovile.
Kreeka rahvatantsurühm LAGYNA.
Itaalia rahvatantsurühm TOMA-TOMA.
Lennukis oma mõtteid ja muljeid ritta pannes jõudsin ootamatu arusaamiseni: kõike eelnevat arvesse võttes pean ütlema, et kui info jagamine naaatukene paraneks ja Ungari rahvusansambli kontserdi ajal enam sööma ei viidaks, tahaksin Želiezovcele anda teise võimaluse. Festivali toimumiskoht, atmosfäär ja esinejad on seda väärt! Ja muidugi meie trupp – väike, vahva ja vapper!
Täname Eesti Folkloorinõukogu, mille liikmena on meil võimalus erinevatel festivalidel osaleda, ja muidugi lapsevanemaid ja teisi koduseid toetajaid tagala hoidmise eest!
– Krissu
Lisa kommentaar