Buss läks katki, siis ka vets,
päev ei hoidnud vigurets.
Napsud, vill ja laululava,
paraadil sähvis kummaline kava.
Slovakkia president käis jutust läbi,
aeg nihkus seitse korda vägi.
Õhtu lõpuks väsis meel ja suu,
lavendlipõõsas tõi unne rahu.
Eelnev on chatgpt arusaam päevast, järgnev on see, mis tegelikult juhtus:
Hommikul vara – ca tunni jagu varem kui eelmine päev – silmad higisest ööunest veel poolkinni, liigume mõned korrused allapoole ja mõni maja edasi taaskord sööma. Sööma suhkrusaia Slovakkia moodi: praetud sai, muna ja piim ilma suhkruta. Keeduviiner täitis kõhtu. Kohv avas silmad.
Sõidame oma armsa puitpõrandaga bussis kohalikku puuviljade, veini, villa jmt tehasesse, kui jääme seisma surnuaia kõrval, käsuga kiirelt bussist kõik asjad välja võtta, tänaval olevatest valjuhäälditest üürgamas tõlkimatu serbohorvaadikeelne sõim (suurema huviga sisu suhtes pöörduge Stefani poole).
Buss on katki. Õnneks me olime kohal. Terve bussitäis rahvast lendas peale kohalikule vetsule, kus tuli 15, või mitu iganes tükki meid siin koos on, järjest välja, et loputuskastist vett ei tule.
Astusime kiirelt mõned sammud eemale. Ja siis natuke veel eemale. Noh, et ei peaks mööda festivali ringi käima, häbinägu peas.
Vastutasuks näitasid kohalikud, kuidas toorvillast teha vildivilla, villalõnga, villatekke, villaloomi, villa… Kuigi saunamütse valmistatakse ainult tellimustööna.
Kui jõudis kätte aeg edasi liikuda, tõdesime üheskoos, et ilma bussita on pigem ebameeldiv ringi reisida. Kolleegid Vahemere äärest (guess who) aitasid hädast välja ja viskasid meid ühes endiga sööma. Ja andsid mingeid fetajuustuga küpsetatud juustuküpsise laadset kooki. Päris hea oli. Ja kahju, et ei ole midagi vastu panna. Kuidagi oleks vaja ju üle trumbata.
Järgnes lõunasöök, millele žürii konsensusega anti 6/10. Kolleegid Vahemere äärest laulavad üksteise võidu, meie istume vaikselt laua ääres. Jälle häbinägu ees. Kuna no ei tule ega tule pähe midagi, mida vastu laulda. Pärast tuli. Ja me oleks oi-oi kui hästi laulnud.
Liigume edasi festivali avaürituse proovi, kus kaosest võluti välja kord ja kreeka rahvaviiside saatel tantsime kadrelit. Räägime paar sõna juttu Slovakkia presidendiga (või Slovakkia cioffi haru presidendiga, pole oluline). Käime mõisas vaatamas rahvariiete näitust ning kohtame järjekordset tõlkimatut serbohorvaadikeelset sõimu: ürituse avamine ja avakõned,. Kui on huvi sisu kohta, siis palun pöörduge jälle Stefani poole.
Kreeklased võtavad meid taaskord auto peale, kuigi oluliselt hapuma näoga, ja sõidame kohaliku kooli spordihoonesse aega veetma. Aega oli palju, sest kell oli alles 16 ja valmis pidime olema 17:30. Või noh, 17:45. Heidan kooli ette pingile õue magama. Jackpot. Pingi kõrval on lavendlipõõsas. Topin seda natuke ka kotti. Ja ka praegu bussis sõites tuleb hea mälestus hästi lõhnavast pingiunest taas meelde. Aga siis tuleb järsku välja, et ikka 17:30 pidime valmis olema.
Vahepeal on katkine buss garantii korras välja vahetatud. Oleme jälle iseseisvad ega sõltu enam suurrahvaste armust.
Enne esinemist jõuame pilgu visata ka kohalikule rahvakultuuri näitusele, kust oli näha ka tuttavaid mustreid, seelikuid ja vatte. Fotonäitusel olid esindatud suurem osa Euroopa rahvaste rahvarõivad koos näidetega veel kaugemalt maadelt. Teravamad silmad leidsid küll upsakaid ja veidrusi, aga muidu oli näitus põnev ja rikas. Ka korraldus pakkus rikkalikult tegevust.
Kus, kes ja millal olid põhiküsimusid mille kohta pigem uuririks vaid korra, aga olles juba harjunud siinse organiseeritud kaosega, pakkus see pidevalt head meelelahutust. Esinemine ise läks üllataval kombel plaanipäraselt.
Teeme oma kokkuharjutatud avamise.
Tantsivad kreeklased.
Tantsime meie.
Tantsivad itaallased.
Ühistantsu lõpunumber.
Iga viimane kui üks on perfektne lavasooritus, Krissu kinnitab.
Kuid taaskord tabab meid järjekordne traagika: lisaks bussile ja vetsule, otsustas katki minna ka meie giid. Edasi peame ise hakkama saama.
– Paul & Ossu
Lisa kommentaar