Pärast pikka und tõusime hilishommikul ja olime põhimõtteliselt uue ajavööndiga kohanenud. Pikk ja ajas tagasi rändav reisipäev oli selles mõttes täesti edukas, et saime kohe uneaegadega uude rütmi. Meie ärgates oli kohale jõudnud ka Puerto Rico rühm, kellega hommikusöögi ajal trehvasime. Nende (ega kellegi teise) etteasteid me veel ei ole näinud, aga triikimispunkti väisasid koos meiega ja üritasid samuti kohvris vedelenud kostüümidele elu sisse puhuda. Olgu või teiselt poolt maailma, oma inimesed ikkagi.
Hommikupoolik viis meid tutvuma kodukandiga Murfreesboros. Meie ühika ümbruskonnast teele asudes rõõmustas meid kohe puhtameerikalik tänavapilt. Peatänava majad nägid välja täpselt nagu teleekraanil kujutatud (mõtle “Meeleheitel koduperenaised”, “Üksinda kodus” jne), nii et äratundmisrõõmu oli küllaga. Ameerika ja Tennessee lippe, sambaid, kirikuid liikuva aabitsa stiilis sõnumitahvlitega, verandasid kiiktoolide ja suuri eeshoove väga hoolitsetud muru ning lillepeenardega jätkus kilomeetriteks. Jalutuskäigu kõrvale mängisime äraarvamismängu “asutus või kodu?”, kuivõrd majade ning nende esiste parklate suurused tundusid eramaja jaoks suhteliselt võimatud.
Kuna jalutuskäik kujunes pikaks ja ilmad on kuumad, siis kosutasime end karastusjookidega. Ka siin oli meie prioriteediks õige ameerika joogi hinge tabamine. Muide võitjaks tuli Hetu, kelle võimatult magus valge virsiku maitseline jook ei sisaldanud ei suhkrut ega suhkruasendajat, mahla ega kunstlikke lõhna- ja maitseaineid. See-eest sisaldas ta “natural flavours and all other natural flavours”, väidetavalt ainevahetust kiirendavad ja ka rasva põletamist soodustavaid aineid ning lõpetuseks 220 mg kofeiini. See kirjeldus võttis meie arvates senise kogemuse hästi kokku. Me ei saanudki lõpuks aru, et mis seal täpselt on, aga Hetu nägi pärast küllalt terve ja energiline välja.
Tagasiteel jalutasime mööda kõrvaltänavaid, kus majad olid oluliselt pisemad, aga vähemalt sama stereotüüpsed. Siin nägime 1-2 toalisi (eelduslikult, kahjuks keegi ei kutsunud meid veel jääteed jooma) ühekordsed puust majakesi ja taas rohkelt Ameerika lippe. Siinsete tagasihoidlikemate majade ees olid pea igal pool “no trespassing” ja “private property” sildid ja naabrivalve meeldetuletused. Ühes hoovis leidsime suisa 30-40 “no trespassing” silti, mis paigutusid suhteliselt koomiliselt igale vabale pinnale ja murulapile. Kahjuks meil pilti ei õnnestunud saada, kuna omanik tegi parasjagu õues aiatöid ja me ei julgenud eriti suuri riske võtta. Kuna senimaani oli kõik suhteliselt täpselt vastanud filmidest ja sarjadest nähtu põhjal ettekujutatule, siis pidime järeldama, et ringiluusijatele astub vastu peremees jahipüssiga.
Pärastlõunal tegime esimese proovi siinse kuumusega. Sättisime end küll puu varju, aga palavus ja üliniiske õhk jätsid ikkagi oma jälje – keeled olid vestil ja higi voolas ojadena. Saime end siiski homseks esimeseks esinemiseks kenasti ette valmistatud ja pärast päeva teise duši tehtud. Mõningase konditsioneeri käes taastumise järel asusime teele enda esimese ürituse poole, millest kirjutame juba pärastpoole.
Johanna
