Kogunesime 2. augustil Tallinna Lennujaama kella 17.30ks. Esimese asjana oli kõigil vaja läbida check-in, kus võeti viiuli-Katilt üks käsipagas ära, kus olid kõik tema olulisemad asjad sees — talle jäeti vaid tema viiul ja väike õlakott, mille sees oli telefon, rahakott ja pass. Ta pidi ilma oma põhilise käsipagasita hakkama saama umbes ööpäeva. Probleem oligi selles, et üks inimene ei saa siseneda lennukisse kahe käsipagasiühikuga, ja viiulit ta ju ilmselgelt ei hakanud ära andma (jumal teab, mis sellest oleks saanud või kas see üldse ellu oleks jäänud).
Lend Tallinnast Istanbuli kestis umbes 3,5 tundi, mis läks üllatavalt kiiresti. Teine lend, mis läks Istanbulist Taipeisse, väljus Eesti aja järgi umbes kell kaks öösel, seega kõigil olid näod unised ja silmade lahtihoidmine oli juba kergelt raske. Võiks ju arvata, et jääme pikal lennul väsimusest ruttu magama, kuid nii see ei olnud (vähemalt meil): jalaruumi oli vähe, pidev istuv asend hakkas juba jalgadele ja seljale tundma andma — ühesõnaga kõikjalt oli valus ja ebamugav. See-eest pakuti lennukis kaks korda süüa ning see oli maitsev.
Pikema lennu ajal nägi Kadi mitu korda und sellest, kuidas ta on kas kodus või oma sõpradega koos. Oma pettumuseks sai ta ärgates aru, et ta on ikka 11-tunnisel lennul Taipeisse. Kõrge temperatuur ja niiskus ei tekita eriti elevust. Nii pikk lend oli meie mõlema jaoks esmakordne kogemus: me ei ole varem nii kaugele lennanud ega osanud sellest suurt midagi oodata. Kuid üks asi oli selge — see tuleb väga kurnav. Lend ise ei olnud just kõige hullem, kuid arvestades seda, et me reisisime kokku 24 tundi, oli see ikka väga raske. Tahaks nagu öelda, et never again, aga tagasi peab ju ka kuidagi tulema :). Ehk siis räägime sellest umbes kaheksa päeva pärast uuesti🥲
Lõppude lõpuks Taipeis maandunud, ootas meid veel ees veidi aeganõudev passi- ja arrival card’i kontroll, seejärel pagasi kättesaamine (mida Karmoška-Kati kätte ei saanud, ootame hetkel vastuseid).
Taipei lennujaamas valvasid valvekoerad, kes kontrollisid inimeste kottides olevate toidujäätmete olemasolu (neid ei tohtinud olla; eriti hoolikalt kontrolliti seda, et kellelgi ei oleks liha kotis) — Kadi jäi ühe sellise valvekoera ohvriks, sest tal oli kotis söödud saiakese paber. Ju siis arvas koer, et kotikene, kust ta oli Tallinna Lennujaamas ostetud saiakest söönud, oli väga kahtlane. Kadi pidi siis seletama, et seal oli enne spinati ja juustuga sai, mille ta oli juba ammu ära söönud. Õnneks kõik asjad jäid alles, sest saadi aru, et paberist kotis pole liha sees olnud.
Lennujaamas tulid meile vastu väga armsad festivaligiidid ja hea tahte saadikud, kes andsid meile kaela ripatsid ning üks saatjatest esines meile kohe lennujaamas ühe ilusa tantsuga. Seejärel sõitsime (veeeeel) bussiga kaks tundi Taipeist Yilani, festivali toimumiskohta. Tee peal peatusime mäki juures, kust meile osteti burkse ja friikaid😛 Muideks, Taiwani McDonald’s on maailma üks odavamatest, näiteks üks eine maksab ~4,70-4,80$ (~4,07-4,15€) — Eestis sa saaksid selle hinna eest võib-olla ühe burgeri :’)
Rääkides tubadest, siis igas toas on neli magamiskohta, üks duširuum ja üks vets. Mööbel on justkui tavaline ja sarnane tüüpiliste hostelite ja ühiselamutega, aga sa saad ikka kohe aru, et asud Hiinas. Siin on lihtsalt selline huvitav vibe.
Me küll jõudsime siia õhtul, kottpimedas, seega meil polnud aimugi, millised majad ja loodus siin ümberringi on, kuid järgmisel päeval, kui hommikusöögile läksime, ootasid meid õues väga ilusad vaated: tüüpiline hiina arhitektuur (need sellised kolmnurksed katused) ja mäed. Aga sellest ilmselt loete juba järgmises blogis.
Järgmiste uudisteni
Viiuli-Kati ja Kadi
Lisa kommentaar