Sestap et uus päev jõudis peale hakata juba enne kui eelmine õhtu ära lõppes, sai varajastel hommikutundidel hakatud õppima sootuks uut ringmängu, mis seni end tundmatuna rahvapärimuse tagatoas varjul oli hoidnud. Mäng ise on küll veidi liiga mahukas, et seda siin kirjeldada, aga professionaalidelt on ta näost näkku lihtsa vaevaga selgeks õpitav ja sobib hästi nii väiksemale kui ka suuremale seltskonnale. Viiuli saatel sai seda mängitud mõnda aega, kuni oli aeg jälle särke triikima hakata.
Pärast kosutavat ööund hommikul reipalt voodist püsti kargamist jõudsime kõik elusa ja tervena taas Peebu kollasesse koolibussi ning ootasime ärevusega eesseivaid seiklusi. Õnneks ei lasknud need end liialt kaua oodata – juba mõne minuti pärast leidsime endid taas pühakoja ukselävelt. Pärast kiiret ja konkreetset energiaringi-söögipalvet sai end taas nii energiast pakatavate poolakate kilgete kui saarlaste salsarütmide taustal end hea ja paremaga kostitada ning ka ise oma jõulise kirbutantsuga söögile vaheldust pakkuda. Kui märkasime Peepu endid taas bussile viipamas, pakkisime hommikusöögi selleks korraks jälle kokku ning sõit kollase koolibussiga Nashville’i algas.
Olles just veetnud nädala pisemates maalinnades ja -alevites, oli võrdlusmoment kantrimuusika Mekaga väga järsk. See oli täis kisa ja kära, inimesi, muusikat, suuri vanu hooneid ja kõike muud mida ette võib kujutada. Et linnas on ruumi parajalt palju ja aega anti (vaid) 5h, sai ühest rühmast maagiliselt 4 pisemat gruppi, ammutamaks endasse võimalikult kohalikku kultuur. Surusime endid läbi:
- peatänavast
- kõrvaltänavatest
- country music hall of fame and museum’ist
- šoppamisest
- hunnikust inimestest
- kümnetest ja kümnetest lahtistest partybus’idest
- ja paljust muust
Mh ei jäänud ka puudu jõeäärses pargis pikutamine ning selle käigus meeldiva punaka tooni omastamine. Jõe pealt kaldale avaldati meile tüdrukuteõhtult kauni rahvakunsti eest sügavalt austust: selleks eemaldati särk ja demonstreeriti uhkelt niburõngaid.
Särk selga põlenud, asusime nautima taas uinakut meeldivalt leiges bussiõhus. Selili, sest siiamaani ei ole meie kandis veel kõhuli OLDUD.
Silmad avasime Simply Smyrna üritusel, kus, paar tundi hiljem ja meeldivas lõuna-ameerikases õhtusoojuses, lõime kohaliku elanikkonna järjekordselt pahviks kultuurilise ja tantsutehnilise soorituse meistriklassiga. Laulsime võidu nii rongi kui ka Ford F150 helisüsteemiga (me võitsime). Teiste kaunite rahvakunstnike esituse lõhestas välk ja vihm ning paraku on selleks korraks festival lõppenud. Tegime veel viimase söögi, lugesime veel viimase söögipalve ja vahetasime veel viimast korda rahvariided seljast.
Kuna homme juba alates väga vara hommikust hakatakse meie rühma nelja ilmakaarde laiali kandma, siis kultuuri vahendamist ega rahvusvaheliste suhete loomisega täna enam tegeleda ei jõua. Sõitsime tagasi koju, et veeta siin veel viimane öö Jaagu ja Tiina seltsis ning siis veel viimast korda Peebu autosse istuda ning kogutud 700+ miilile veel viimane jupp juurde pookida.
Mis siis muud kui viimane Murdoch Mysteries ja kotti pakkima.
Biig mani, wat you
Paul