Kuidas me sõime, sõime ja sõime

Neljas festivalipäev algas siiani parima (mõne jaoks vist isegi elu parima) hommikusöögiga. Pakuti erinevaid juustu- ja munavorme, saia, liha ja aiapeolt tuttavaid magusaid viineripirukaid, jogurtit ja puuvilja (!!!!).

Võõrustajaks oli esimese õhtu aiapeo korraldajate naabrinaine, kes avas lahkelt oma aia ja ka koduuksed nii meile, saarlastele kui ka Mägede lastele. Ta oli valmistanud rikkaliku söögivaliku täiesti ise, mida siin mail niisama lihtsalt ei kohta (vähemalt me polnud siiani hommikuti sellist luksust kogenud). See naine ei maganud öösel vist silmatäitki, sest 80 inimest võõrustada pole naljaasi. Mainimata ei saa jätta perenaise kodu, mis oli väga uhkelt sisustatud ning paljud (ka mina ise) külastasid umbes kolm korda tualetti lihtsalt selleks, et sisearhitektuuri imetleda.

Päeva esimene esinemine toimus – üllatus-üllatus – vanadekodus! Juba kolmas festivali jooksul, ent eelnevate esinemiste põhjal tundub, et meie pikad poisid, triibuseelikud ja hele lauluhääl lähevad seenioritele hästi peale. Riiete vahetamiseks oli seekord 20 minutit, erinevalt varasemate esinemiste kolmveerand tunnist või isegi tunnist. Erilist tähelepanu väärib ruum, mis meile rõivastumiseks eraldati. Nimelt, oli tegu kohaliku (kodu)kinoga, mille pehmed suured tugitoolid teevad silmad ette ka uusimatele Apollo kino staaritoolidele. Tol hetkel neis lebotada polnud mahti, sest saime teada, et publiku meelt peame lahutama õues, ning kõigil, ka Leesikate lappi hoidval Henrikul, oli vaja valmistuda heitluseks 30-kraadise kuumusega.

Esinemine möödus meeleolukalt, vaatamata silma voolavate higipiiskade pingutustele meid pimestada. Ainult rahvast ei õnnestunud tantsitada nii palju kui tavaliselt. Arvatavasti mängisid rolli nii publiku vanus kui ka meie leemendavad näod ja käed, millest vanurid kinni ei tihanud võtta.

Pärast pooletunnist esinemist olid kõik nii märjad nagu oleks just saunas käinud (see oli kindlasti üks märjemaid kogemusi kogu festivali jooksul ja PVH oli VÄLTIMATU). Ent vanadekodu seikadest ei saa veel edasi liikuda, sest lahingule lämbe ilmaga järgnes siiani kõige ränkraskem võitlus – lõunasöök. Võib öelda, et festival hoolitseb selle eest, et kellelgi jumala eest äkilist kehakaalu langust ei tekiks, sest hommikusöögist olid kõhud punni söödud alles paar tundi tagasi, ning mõte toidust tekitas juba veidi ahastust. Ei taha tunduda tänamatuna, aga süüa saab siin tõesti liiga palju. Õnneks selgus, et lõunani on veel aega ja saame seni nautida kinotoa mugavusi: pehmeid toole ja suurt televiisorit. Kui kõik olid end “Midsomeri mõrvade” vaatamiseks mugavalt tugitoolidesse sisse seadnud hakkas telekapult streikima. Alles pärast veerandtunnist maadlust erinevate nuppudega vähemalt kolme tugitoolis lösutava eksperdi soovituste najal saime käima “Mordoch mysteries”, ent häält ei osanud ja ei õnnestunud valjemaks keerata (oleme juba ise vanadekodu kandidaadid valmis). Päeva päästis Hetu oskuslik dublaaž, mis muutis tundmatu filmi kõigile nauditavaks ja kindlasti naljakamaks, kui see tegelikult oli. Naerdi pea iga verise mõrva üle – huvitav, mis mulje võis Tiinale ja Jaagule eestlastest jääda.

Pärast tunniajast naerust tulvil pausikest oligi aeg lõunaks. Istusime kõik viisakalt laudadesse ja lasime endale serveerida kolm käiku. Sõime, mõtteis ägades, naeratus näol ja ebaeestlaslikult tänades (lause thank you so much käis iga liigutuse ette ja taha). Pärast sööki veeresime bussi ning siis edasi bussiga järgmisesse esinemispaika, mis asus väikeses ajaloolises linnakeses või pigem külakeses, sest seal oli umbes täpselt kaks turistidele mõeldud poekestega ääristatud tänavat. Alguses saime tunnikese nende kahe tänavaga tutvumiseks, ent enamus poode oli juba oma uksed sulgenud (meie jõudsime sinna kl 17 ja poed pandi kinni kl 16).

Tagasi esinemispaika jõudes ootas meid jälle söök. Lõuna polnud veel kellelgi seeditud, ent suur osa tõstis endale siiski õudu täis silmil vapralt õhtusööki, sest krõbedaks praetud kana lõhn oli tõesti vastupandamatu (ma tõesti loodan, et meile antakse edaspidi vähem süüa sest vaikselt tekib nuumsea tunne ning rahvarõivapüksid ja -seelikud tunduvad iga päevaga kahanevat). Esinemine toimus samas formaadis nagu eelnevail õhtuil. Põnevaks lisandiks oli iga osalejariigi pillimeestest moodustatud spontaanne ühisbänd, mis esitas lõpus paar (üsna kakofoonilist) lugu.

Tõelise festaritunde tekitas õhtune bussisõit koduühikasse, sest terve tee laulsime uue viisiga laulu. Kõigile oli hakanud Piusa (uuem rahvalaul, mida olime iga päev vähemalt ühe korra esitanud) vaikselt pinda käima ning otsustasime 40-minutlilist sõitu sisustada uue ja palju ilusama laulu õppimisega. Laul selge, hakati samale viisile mõtlema ka omaloomingut, mida on kahjuks või õnneks sobilik esitada ainult mitte-eestlastest publikule. Me otsustasime selle jätta oma lõbuks laulmiseks – ei tea kunagi, millal järgmine väliseestlane kuskilt välja vupsata võib.

Ilusaid unenägusid ja salatirohket reedet!

Liisa